Kirde Prantsusmaa teedel. Route de vin. Muljed ja olfaktoorsed unistused.

 

 

Üleeelmine nädal oli totaalne brainwash, mis järgnes pimedale põhjamaisele talvele, pikale titaanlikule töömaratonile ja tont teab millistele venivatele, melanhoolselt- tigedatele- rasketele seisunditele (rahvakeeles- väsimus). Tesipäeval, kui  tööpäeva lõpuni oli jäänud veel paar tundi, panin seljakott selga, tööjalatseid peitsin kõige kaugemasse töökabineti nurka, vahetasin neid täpiliste tossude vastu ja paari tunni pärast juba istusin ainuõigel maailma suunal- puhkuse suunal- suunduva lennuki pardal. Ees ootas viis päeva Alsaci, Burgundia ja Šampanja veiniteedel.

Kuid kõigepealt- ümberistumine Frankfurdi lennujaamal. Ja muidugi ka duty free sordimendi kontroll J (kui selle eest maksaks palga, ma ilmselt ammu elaksin väljapeetud mõisakeses või isikliku paraplaaniga reisiksin ümber maailma). Arvestades lennujaama suurust, sordiment ei tundunud üleliialt rikkalikuna. Kuid sain ära proovida uut Cartier La Panthere. Vana Panteriga uus ei oma mingit sarnasust. Nende iseloom on sootuks erinev. Vana Panter on võimas, fataalne tuberosi, apelsiniõite, nartsissi, muskaatpähkli, sandlipuu ja veel mitmete nootide aroom kuninganale- fataalne, kuid mitte labane, pidulik ja Versailles’i vääriline lõhn. Uus versioon on hoopis teistsugune- kaasaaegne, pisut kiirustav, pehme, vaikne ja salapärane oma kassisilmade pilkuga (muskus, palju muskust, abstraktsed puuviljad, summutatud valgete lillede aroom ja sammal). Mõlemad aroomid on elegantsed, mõlemad on mittebanaalsed, mõlemad on väga head lõhnad. Kuid vana Panter on siiski minu eelistus, sest ta on kartmatu,  graatsiliselt aeglane ja ekspressiivne, ta lubab iga oma meeletult kompleksse aroomi nüanssi tunnetada igast tema nurgast, servast ja tekstuurist. Kui teile meeldivad hästi komponeeritud, komplekssed lõhnad, kus on raske eristada eraldiseisvaid noote, siis uus Panter peaks sobima ideaalselt. Kuid oleks veel parem, kui valida poleks vaja, sest mõlemad aroomid on väga ja väga head ja märkimisväärsed.

Frankfurdis sain tuttavaks ka Jil Sander lõhnadega. Väga hästi komponeeritud ja kvaliteetsed lõhnad- rõõm ninale ja rahakotile. Eriti jäi meelde Jil Sander No 4, ood puuvilja nektarile tema kogu kauniduses. Kahjuks mul on ainult kaks rannet, teiste aroomide jaoks lihtsalt jäi nahapinnast puudu. Kuid testides lõhnu paberribade peal tõdesin, et neid siiski tuleb kunagi proovida ka naha peal.

Kuidas lõhnab Kirde Prantsusmaa? Kui kolme sõnaga, siis ta lõhnab hullupööra õitsvate toomingate, märgade põlukivide ja kollaste rapsipõldude järgi. Kindlasti viinamarjade järgi. Kuna reisi eesmärk oli veinide degusteerimine, siis jagan teiega tõenäoliselt üsna ebaoriginaalset avastust- iga vein annab edasi mulda, kus kasvasid tema emakesed viinamarjad, lõhna. Nuusutades veini klaasi isegi veini proovimata on võimalik ära tunda mitte üksnes viinamarjade sordi, kuid ka seda, millises pinnas on viinamarjad kasvanud ja mis vaatides nad on hoitud. Siin tuli kasuks lõhnade nuuskimise kogemus- ka veinimeistrid jäid rahule meie võimega eristada veinis peituvaid nüansse.   

Weinbachi naised (Lawrence paermal- R.I.P)

 

Alsace Weinbach veinid mulle tuletasid meelde mirabelle, ehk alõtsa, lõhna. See pisike kollane ploomike, kord koos mee, kord koos mineraalsete nootidega (kõlab nagu puuvilja šipr, eks?) meenutas mulle selliseid lõhnu nagu Cerruti Image (kus ilmselgelt tunda alõtsa lõhna), Lutens Feminite du Bois (kuivatatud ploom), Keiko Mecheri Ume (pehme suus sulav tume ploom), YSL Yvresse (hapukad ploomid ja aprikoosid), Boucheron Jaipur (magusad aprikoosid). Reisikaaslasele Weinbach veinid meenutasid tema lemmiku Gucci Rush lõhna. Parimad Weinbachid on loodud eksperimenteerides hallitusega- Botrytis’ega, seega Ginestet Botrytis siinkohal oli samuti väga adekvaatne lõhnav paralleel.

Veel üks meeldejääv lõhn Alsace’ist on sajaaastaste veinivaatide, mida hoitakse endise kloostri keldriruumides, aroom. Kordumatu ja joovastav tumeda puidu ja noobli alkoholi aroom, mille taolist ei suutnud leida oma parfümeerses mälus. Suurepärane idee geniaalsete ninade jaoks- külastada Weinbach veiniistanduse kloostrikeldri ning taaselustada seal voogavat aroomi.

Burgundia võttis vastu sootuks teistsuguste veinidega. Peamised siinsete viinamarjade sordid on Pinot Noir, mon amour (tume viinamari) ja Chardonay (hele viinamari). Ning vastavalt ka veinid- kuivad, rikkalike roheluse nüanssidega, hapukate punaste marjade aroomiga, mineraalsete nootidega (seal, kus tänapäeval on Burgundia, kunagi lainetas muistne meri- mullas on tänapäevalgi leida eelajaloolise mere fossiile), puidu, isegi animalistlike nootidega. Burgundia veinide eripära- nad säilivad väga kaua ning pikkade aastate vältel hiilgavad erilise, väljapeetud, mitte millegagi sarnase elegantsiga, ideaalse hapete ja puidu nootide tasakaaluga. Burgundia veinid sarnanevad parfümeeria kuninga šipriga, valged suurepäraselt matkivad rohelise šipri stiili ja noote, punased- mängulise lillede või puuviljade šipri elegantsi. Külastasime kahte väga erinevat tootjat- hiiglast (kohaliku mastaabi järgi) Louis Jadot ning väikse Givry küla tootjat Domaine Chofflet-Valdenaire. Esimese tootja eliitrestoranide külastajatele hästi tuttavatele, väljapeetud, elitaarsetele veinidele on omane väljapeetud elegants ja komplekssus, mis võiks võrduda parimate Chanel aromaatsete toodetega. Nad on justkui hea maitse ja etikeeti kursus- veini komplekssus, mitmekülgsus ülatab ootusi. See on vein, millest võib rääkida tundide kaupa ja mida liialdada on praktiliselt võimatu. Sama võimatu, kui üle doseerida Chanel Nr 5- kvaliteet ja kogus ei ole vennad ja nad ei käi just koos, nii nagu ei käi koos valge ratsu ja diiselrong.

Chofflet- Valdenaire peremees oma põldudel

Givry  Domaine Chofflet-Valdenaire veinid on teistsugused, need on „hingestatud“ veinid. Tumedate kirsside kibedus, punane sõstar, vaarikas, roosi lõhn- aroomid peegelpildina korduvad neid imeilusaid maastike, kus kasvavad nende veinide valmistamiseks kasutatavad viinamarjad. See on perekonnaäri, ametis on peremees ja tema 2 poega.

pääs taevasse (veini)kuningriigi

Samuti on see elustiil: ei mingeid palgatöölisi, oma pisikesed (40 ha) viinamarjaaiad, oma traktor, oma viinamarjapress ja muidugi peremees ise- ta on kauge müügist ja turundusest. Tema töö ja elu on viinamarjaaedades, ja vastu võttes oma veinikülalisi ta tihti isegi ei jõua ära pesta oma põllumehe käsi. Tema veinid on õiged ja ilma võltsita, loomulikud nagu maa, mis neid sünnitas. Nad mingil moel tuletavad mulle meelde parfümeeria haldja Oliva Giacobetti loomingu- kerged, mängulised, ažuursed, ilusad ja loomulikud, „südamest südamesse“.

Viimane veiniaed - Chablis tootja Brocard. Oh oh oh…. Mõnikord lihtsalt juhtub nii, et kogemata sattud paradiisi. Või kuskile, kus tahad olla ja olla, ja ei hooli põrmugi sellest, et kuskil olemas paradiis. Mäeorgudel, kus ei ole just ülemäära palju elanikke, kus on tuuline ja peaaegu et sama külm, nagu meilgi siin, põhjas, laiendavad Chardonay viinamarjade aiad, nende vahel üksikud vanad väikesed kirikud ja karjalaste majad põlukividest. Vilets ja viljatu muld on kaetud munasuuruste valgete kividega… nii laiuvad viinamarjade künkad, kuni silm ulatub. Nii kasvab ja küpseb ilmatult kaunis, rikkalik, Chablis vein. Kunagi siin oli muistne ookean, peale jääliustiku taandumist jäi alles merekivimite ja sadestise kiht, mis nüüdseks on pikajuureliste viinamarjade põõsaste toitaineks, elueliksiiriks ja eripära tekkitajaks. Klaas külma Chablis’d- ja oledki seal kaugel merede taga,  kus  
vilistab soolane meretuul, kus kragistab liiv… piiramatu ruumi ja vabaduse tunne sees. Chablis's on kõike- soolasus, mineraalsus, magusus, muru mõrkjas maitse, lilleõied, päikses küpsevate Burgundia viljapuuaedade viljad… See on unistus, nagu vanad klassikalised Guerlain aroomid- Apres l’Ondees, Chant d’Aroms, Vol de Nuit, Nahema, Mitsouko. See on eelmise sajandi Givenchy- Le De, l’Interdit Extravagance. See on ideaalne  Parfums d’Empire aroomide tasakaal ja peensus. See on tasakaal looduse ja inimese, metsiku ja väljapeetu vahel. Ka Brocard’i ärifilosoofia ongi keskendumine sellele, et veinid annaksid edasi loomulikke kohaliku mulla ja looduse eripärade eeldusi. Ja kõik see- austusega maa ja loodusliku keskkonda vastu, austusega looduse tsüklide vastu ja osana looduselust esinevatele „õnnetustele“- külmadele, haigustele, mis vahest rikkuvad kogu korje. Küllap sellepärast loodus on nendele eriti lahke, tänutäheks kinkides Olümpia jumalaid väärilist jooki.

Muuseas, vesteldes Brocard’i juhiga selgus, et tema lemmik naisparfüüm on YSL Paris. Hea maitse on hea maitse igas valdkonnas, mitte ainult veininduses, pidin tõdema.

Edasi oli Champagne, šampanja kodumaa- regiooni pealinn Epernay, Reims’i kordumatu Notre Dame katedraal ja lugematu arv šampanja baare ja kohvikuid (kus pakutavate šampanjade arv tihti lähenes aukartust äratavale kolmekohalisele numbrile). Arvake ära, kui palju ühikuid (ikka pudelites) meie 9 rändurist koosnev grupp suutis proovida maitset, mõistust ja orienteerumisvõimet kaotamata? Ja muidugi austrid, molluskid, kala- suurepärased šampanja kaaslased. Šampanja noodist lõhnades juba kirjutasin detsembri kuu „Kuu noodis“. Seekord avastasin, et Chanel Crystalle eau de toilette suurepäraselt sobib šampusega. Kihisevad, virvendavad aldehüüdid, rohelus ja õrnad, haprad valged õied suurepäraselt täiendasid kordumatu austrite ja šampanja kooslust.

La Fayette’is proovisin ära Atelier Cologne uustulnukaid Silver Iris ja Gold Leather, samuti avastasin riiuli vanade heade Guerlain’idega. Kuid kokkuvõttes vaade pole oluliselt parem kui Tallinna Kaubamajas. Kuid sellest kõigest- uues parfümeeria uudiste peatükis.

Sennini- Vive la France! Suurepärane maastik, loomulik eesteetika tunnetus, viisakad, positiivsed inimesed, koerte ja veinide paradiis- see on see maanurk, kus ma kuidagi ei suuda stressata. Olgu õnnistatud kirde Prantsusmaa teed J

Nädala pärast juba turnisin Kesk- Euroopa mägedes. Lõpetamata post puhkas arvutis- seega vabandage hilinemuse pärast. Viktoriini küsimus- mis lõhn käis minuga koos mööda veiniaedu- nootideks iiris, muskus, viiruk- ning suurepäraselt kordas märgade Burgundia põlukivide vahel kasvavate ja õitsevate emaputkade lõhna? Auhinnaks seekord lõhnade degustatsioon ja isikliku lõhna valimine minu abil.