Süütuse Aeg. Acqua di Parma Rosa Nobile ja Serge Lutens L’Orpheline

Hiljuti tutvusin veel kahe tähelepanuväärsete aroomidega, mis panid mind kirjutama vaatamata sügisesele laiskusele. Kompositsiooni, nootide ja stiili poolest aroomid on täiesti erinevad, kuid mulle nad tundusid sisemiselt väga ühendatuna, justkui oleksid hele ja tume sama nähtuse pooled.  



Heledam pool on Acqua di Parma Rosa Nobile. Kui olete tuttavad Acqua di Parma Nobile seeriaga, siis teate, et kõikidele selle seeria lõhnadele on omane peensus, eriliselt kooskõlastatud lilleline kompositsioon, naiselikkus ja klass.  Acqua di Parma armastab kvaliteedi ja head maitset, ja see on

H. Zatka

tänapäeval pigem haruldus. Noobel Roos on suurepärane Nobile seeria täiendus. See noobel roos on varahommikusel koiduajal õrnroosa roosinuppude, terve roosinuppude kobara peal sätendavad kastetilgad.  Maikuu  alguse varahommik, maa veel pole unustanud öökülmasid ning hingab jäist jahedust, hommikukaste on lausa kipitavalt külm, roosid tõusva päikese valguses näevad hoopis 

elevandiluu värvustena. Lopsakas, veel ereroheline rohi, piibellehe kuljused ja avanevad õunapuu pungad. See on noorus, kerge põskede puna, säravad silmad ja algava päeva lootus. Rohelise tee tass varahommikul ajas mediteerides roose. Aroom on karge ja helisev, kerge kui kevadine tuul ja eriliselt, naiselikult, peenelt harmooniline. Ja väga looduslik- roos siin on ainult roos, taim, mitte juba nopitud lillede kimp, mitte kosmeetiliste vahendite lõhn või  ihade äratamiseks kasutatav parfüüm. Ta on justkui Edith Wharton romaanide tegelased, noored, heasüdamlikud ja idealistlikud. Kuigi lõhn on peen ja kerge, tal on vägagi eluline kestvus ja avanemisraadius. Aroom on väga muutlik, virvendab, lubab tunda kõik peened avaneva roosinuppu vaadates tuntavaid nüansse. Baasnootides on kerge, vaevu tuntav puuderjas allatoon, see on kannike, mis on geniaalselt kasutatud just baasnootides. See aroom on üks harva esinevatest lõhnadest, kus minu parfümeerne luupainaja pojeng ei sega, ei lämmata, ei ahista, isegi lisab aroomile võlu. Noodid: roos, seedripuu, muskus, piibelleht, pojeng, bergamott, mandariin, kannike, ambra. Minu arvates see on universaalne roosilõhn, mis sobib igal pool ja iga hetk

Tumedam pool- Serge Lutens L’Orpheline (Orbuke). See Orbulaps on mitte vähem noobel või sugugi mitte halvemast perekonnast kui Rosa Nobile. Ta on võib olla elanud sarnast või isegi samasugust elu. Ainult teisel ajastul. Samuti noor, kahvatut näoga, säravate silmadega. Kuid algava päeva lootus on siin puudu. See on videvik, hämarusse mattunud saal kragiseva parkettpõrandaga ja pesemata hiigelsuurte akendega. See on kummaline tunne, kui maailm, aed, lilled tunduvad ebareaalsetena, kui looduse asemele tulevad plastpakendid, kui kaob lootus ja tahtmised, jääb ainult olemine, tontlik, hirmutavalt alasti, ebareaalselt reaalne olemine.

 

Serge Lutens ja Christopher Shledrake (nina) ülatavad taas. See duo on tuntud tänu oma oskusele luua eredaid, väljendusrikkaid, klassikalisi, elegantseid, kerge  twist’iga  lõhnasid. Ja ongi käes… Serge Lutens goes Comme des Garcons. L’Orpheline- ehtne tänapäeva ajastu laps, mis lõhnab mitte ainult prantslasliku elegantsi järgi (kuigi see on temas olemas ka), kuid ka tänapäevaste elurõõmude- keemia, plastiku, metalse suitsususe järgi. See on „tagurpidi“ lõhn, kus algnootide valge muskus ja kerge viiruk meenutavad teise Serge Lutens  aroomi, Gris Clair puhtust ja tärgeldatud särg kragisemist, kuid aroomil avanedes tasapisi ruumi hiilib proua Nostalgia, oma suitsuste varjudega vassides õhkõrna Orbukese kujundi ja tasapisi võtavad kontuure gootilised, mornid, tänapäevased aspektid- kuum roostevaba metall, kuivanud tint ja mingisugused überkeemilised lõhnad. Aroom millegi poolest meenutab Comme des Garcons 2, ainult ilma roosita, ja ilma kaasaaegse läbipaistvuseta, konkreetsuseta. L’Orpheline ’is on tajutavad allateadlikud aspektid, udu, emotsionaalne külmus ja isegi, vabandage mind palun eriti elava ettekujutuse pärast, teatud perverssus. Lõhn on tõsiselt maagiline, kummaliselt keemiliselt ehe, süütult süüdlane, tume ja sünge, temast õhkub varjatud tõmmet. Suurepäraselt sobiks mitte ainult Ellenile Süütuse Ajast, kuid ka  Stephen King’i naistegelaskujudele või kaasaaegsetele orbudele, kes kasutavad krediidikaardi võlupulgana nende sisemise tühjuse täitmiseks uute peenelt lõhnavate pakenditega ja peente enesepetmise viisidega.  

Serge Lutens’il on eriline ja võluv viis jutustada oma aroomide lugu. L’Orpheline- see on tema lugu naiselikkusest. Nootidena on välja toodud ainult muskus ja viiruk, kuid siinkohal noodid isegi pole niivõrd tähtsad- see on lugu naiselikkusest ja selle varjupoolest.

Hea uudis on see, et aroomid on kergesti kättesaadavad ja oma naha peal katsutavad meie kohaliketes parfüümipoodides. Kui olete juba neid proovinud, mis on teie muljed? Kui peaksite valima, mis süütuse aega poolt ja vormi valiksite?

Nekaltybės Amžius. Acqua di Parma Rosa Nobile ir Serge Lutens L’Orpheline

Šią savaitę susipažinau su dviem neprastomis naujienomis, kurios, nepaisant rudeninio tingulio, paskatino pasidalinti įspūdžiais. Nežiūrint į tai, kad kvapai visiškai skirtingi kompozicija, natomis ir stiliumi, man jie pasirodė vidumi panašūs tarsi balta ir juoda to pačio reiškinio pusės.

Baltoji pusė yra Acqua di Parma Rosa Nobile. Kas pažįstamas su Acqua di Parma Nobile serija, žinos, kad visiems serijos kvapams būdingas subtilumas, itin darni, neįkyri gėlinė kompozicija, moteriškumas ir klasė.  Acqua di Parma myli kokybę ir gerą skonį, o šiais laikais tai veikiau retenybė. Kilmingoji Rožė yra puikus Nobile serijos papildymas. Ši kilmingoji rožė- tai ankstyvoje pavasario aušroje žvilgantys rasoti švelniai rožinės rožės pumpurai, visa jų kekė. Tai ankstyvas gegužės rytas, kai žemė, dar nepamiršusi šalnų, alsuoja vėsa,  rasa yra tiesiog geliančiai šalta, o rožė rausvuose saulės spinduliuose boluoja dramblio kaulu. Tai sodri, dar ryskiai žalia žolė, pakalnutės varpeliai ir sprogstantys obelų pumpurai. Tai- jaunystė, lengvas skruostų raudonis, spindinčios akys ir beprasidedančios dienos viltis. Žalios arbatos puodelis ryte medituojant švelniai rožines sodo rožes. Kvapas šaltas ir skambus, lengvas tarsi pavasarinis vėjas ir nepaprastai, subtiliai, moteriškai harmoningas. O taip pat ir labai gamtinis- rožė čia yra roze, augalas, o ne jau nuskintų rožių puokštė, ne kosmetikos priemonės kvapas ar geiduliams žadinti skirti kvepalai. Tai tarsi Edith Wharton romanų herojės, jaunos, geros širdies ir idealistiškos. Kvapas, nors ir subtilus bei lengvutis, turi neprastą šleifą ir trukmę. Aromatas labai kinta, mirguliuoja, leidžia išvysti visus subtilius rožės pumpurui besiskleidžiant juntamus potyrius. Bazėje atsiranda lengvutis, vos juntamas pudriškumas- tai našlaitė genialiai įkomponuota į bazines natas. Vienas iš retų kvapų, kuriame mano parfumerinis baubas- bijūnas, nemaišo, nedusina, nesmaugia, o dargi prideda kvapui žavesio. Natos: rožė, kedras, muskusas, pakalnutė, bijūnas, bergamotė, mandarinai, našlaitė, ambra. Mano manymu- universalus rožės kvapas, tinkantis visur ir visada.

Tamsioji pusė- Serge Lutens L’Orpheline (Našlaitė). Ši Našlaitė- nemažiau kilminga už Rosa Nobile. Galbūt net gyvenusi panašų ar net tokį patį gyvenimą. Tik kitu laikmečiu. Taip pat jauna, blyškiais skruostais, žibančiomis akimis. Bet prasidedančios dienos vilties čia nėra. Tai- sutemos, prieblandoje paskendusi salė girgždančiu parketu ir seniai valytais milžiniškais langais. Tai vaiduokliškas jausmas, kai pasaulis, sodas, gėlės atrodo nerealūs, kai gamtą pakeičia plastikiniai įpakavimai, kai nebelieka vilties ir troškimų, o tik būtis, vaiduokliška, pamėliška, plaukianti kaip dūmas būtis.

 

Serge Lutens ir Christopher Shledrake (nosis) stebina vėl ir vėl. Šis duetas žinomas dėka savo sugebėjimo kurti ryškius, išraiškingus, klasikinius, elegantiškus su lengvu twist kvapus. Ir štai… Serge Lutens goes Comme des Garcons. L’Orpheline- tikras šiandienos vaikas, kuris kvepia ne tik prancūziška elegancija (nors ir ja taip pat), bet ir šiuolaikinio gyvenimo džiaugsmais- chemija, plastiku, metaliniu dūmeliu. Tai „atvirkščias“ kvapas, pradinės natos, baltlasis muskusas, lengvas smilkalas, primena kito Serge Lutens  kvapo, Gris Clair švarą ir iškrakmolintų marškinių gurgždėjimą, po to pamažu įsėlina ponia Nostalgija, padūmavusiais šešėliais sujaukia trapų Našlaitelės paveikslą, ir palaipsniui ryškėja gotiški, niūrūs, šiuolaikiniai aspektai- įkaitęs nerūdijatis metalas, sudžiūvęs rašalas ir kažin kokie ubercheminiai kvapai. Kvapas kažkuo primena Comme des Garcons 2, tik be rožės, ir be šiuolaikiško skaidrumo, konkretumo. L’Orpheline juntami pasąmoniniai aspektai, migla, emocinis šaltis, ir net, atleiskite uz lakią vaizduotę, tam tikra perversija. Kvapas tikrai magiškas, keistai chemiškai tyras, nekaltai kaltas, tamsus, alsuojantis užslėpta trauka. Puikiai tiktų ne tik Ellen iš Nekaltybės Amžiaus, bet ir Stepheno Kingo herojėms ar šiuolaikinėms našlaitėms, kurių stebuklų lazdelė- kreditinė kortelė, ių tuštumą užpildanti naujomis įmantriai kvepiančioms pakuotėmis ir subtiliomis melo sau formomis.

Visada su susižavėjimu skaičiau, kaip Serge Lutens pristato savo kvapus, vaizdingai atpasakoja jų istoriją. L’Orpheline- tai jo istorija apie moteriškumą. Natose nurodytas tik muskusas ir smilkalai, bet, ko gero, natos ir nėra svarbios, nes šis aromatas- tai pasakojimas apie moteriškumą ir jo šešėlinę pusę.

Geros naujienos yra tai, kad abu aromatus galima rasti ir savo oda pajusti vietiniuose prekybos tinkluose. Jei bandėte, kokie jūsų įspūdžiai? Jei reiktų rinktis, kurią nekaltybės amžiaus pusę ir formą rinktumėtės?

Kaks rannet- kaks lõhna. Kaks lugu. Narciso Rodrigues Narciso ja Hermes Voyage EdP

Parfümeeria huvilised tihti mängivad sellist mängu- mõlemaid randmeid määrivad kahte erineva, kuid omavahel millegagi sarnaste aroomidega, ning päeva jooksul võrdlevad aroome, nende arengu, muutlikust ning noote. Minagi pole erand. Viimasel ajal kõik ümber on nii tõsine ja sünge, et minagi kaotasin mängulisust ja tuimalt jälgisin seda tuima joont. Kuid paar päeva tagasi- just sellepärast, et kõik ümber on nii tõsine ja lootusetult raske- otsustasin, et just praegu on õige aeg taas alustada mängimist.

Niisiis- uudislõhn Narciso Rodrigues Narciso vasakukäelistele kohaselt parema randme peal ning mitteuudislõhn (2012) Hermes Voyage EdP- vasaku randme peal, südamele lähedamal.  

Pean tunnistama, mina pole Narciso Rodrigues aroomide austaja. Mitte sellepärast, et nad oleksid kehvad. Sugugi mitte. Lihtsalt see pole minu stiil- aroomid minu jaoks on liialt puhtad, liialt korralikud, liialt ameerikalikud. Ja veel, ma raskesti eristan selle kaubamärgi aroome, minu jaoks need on sarnased kui identsed kaksikud mikroskoopiliste geenide mutatsioonidega. Narciso ei ole erand. Koheselt äratuntav Rodrigues käekiri, soojad, puhtad, korralikud, üsna rahulikud noodid, ilma draamata ja liialdusteta. Soe, kreemjas, kergelt piimjas gardeenia, palju palju palju valget, pehmet ja puhta muskust (Rodrigues aroomide eripära), kerge õrn roosat värvi roosi hõng, vanilje soojus. Selle lõhna mutatsioon (mis puudub teistes Rodrigues’tes) on jahedad, kähedad, kuivad, kergelt naftaliiniga sarnased ja üsna maskuliinsed seedripuu noodid. Pehmest muskuse kookonist vahest miite et julgelt, kuid tuntavalt ulatuvad kuivad, kunagi teravad, kuid nüüd lihtsalt puidused, okad. Tasapisi lõhn muutub, mitte seebiseks, kui teised Rodrigues’ed, see aroom soeneb ja järjest rohkem sarnaneb sulava plombiiri lõhnaga. Lõppude lõpuks lihtsalt heidab hinge ja kaob nahast ilma eriliste metamorfoosideta. Kui laiatarbe aroomile kirjutaksin Narciso’le plussi mitte imala ja üsna huvitava kompositsiooni, omapärase katse läheneda šipri variatsioonile, eest. Kunstiteosena ei kirjutaks sellele aroomile mitte midagi- pole paha, kuid igavavõitu. Kui Cartier La Panthere kellelegi meeldis, kuid tema küüned jäid liiga teravaks, võite proovida ära Narcisot. Žanr ja noodid on sarnased, kuid Narcizo on tunduvalt rahulikum, leebem ja kahvatum.  

 

Hermes Voyage EdP jõudmine teisele mu randmele on ilmatu banaalsus. Kui juba valge muskus, siis valge muskus. See ei ole minu lemmiknoot, kuid siiski kõik sõltub teostusest. Ja  Jean Claude Ellena teostus on laitmatu. See on valge muskus rohelise kibedusega, tilk värskelt pressitud sidruni mahla ja näputäis värskelt jahvatatud kardemoni. See on kerged, mitte pealetükkivad vürtsid ja null magusust. Hele skandinaavia stiilis ning selges, sirges joontes mööbel ja valged pilved eresinises taevas. Esimene lumi ja lapselik unelev eufooria. Malbed ja hubased piimjalt hali värvi varjundid. Kes ütles, et lihtsus on allajääv? Lihtsus on hea. Kerge ja loomulik. Peen ja minimalistlik. Ideaalselt edasi antud aroomi tekstuur. Justkui utoopiline maailm ilma keeruliste skeemideta, tõsiste mängudeta, esmaspäevadeta ja otsustavate võitlusteta. Maailm päikesest, pilvedest ja heledast puidust.

 

Kaks rannet, kaks olekut. Kaks proovimist väärt lõhna. Mängime!