Süütuse Aeg. Acqua di Parma Rosa Nobile ja Serge Lutens L’Orpheline

Hiljuti tutvusin veel kahe tähelepanuväärsete aroomidega, mis panid mind kirjutama vaatamata sügisesele laiskusele. Kompositsiooni, nootide ja stiili poolest aroomid on täiesti erinevad, kuid mulle nad tundusid sisemiselt väga ühendatuna, justkui oleksid hele ja tume sama nähtuse pooled.  



Heledam pool on Acqua di Parma Rosa Nobile. Kui olete tuttavad Acqua di Parma Nobile seeriaga, siis teate, et kõikidele selle seeria lõhnadele on omane peensus, eriliselt kooskõlastatud lilleline kompositsioon, naiselikkus ja klass.  Acqua di Parma armastab kvaliteedi ja head maitset, ja see on

H. Zatka

tänapäeval pigem haruldus. Noobel Roos on suurepärane Nobile seeria täiendus. See noobel roos on varahommikusel koiduajal õrnroosa roosinuppude, terve roosinuppude kobara peal sätendavad kastetilgad.  Maikuu  alguse varahommik, maa veel pole unustanud öökülmasid ning hingab jäist jahedust, hommikukaste on lausa kipitavalt külm, roosid tõusva päikese valguses näevad hoopis 

elevandiluu värvustena. Lopsakas, veel ereroheline rohi, piibellehe kuljused ja avanevad õunapuu pungad. See on noorus, kerge põskede puna, säravad silmad ja algava päeva lootus. Rohelise tee tass varahommikul ajas mediteerides roose. Aroom on karge ja helisev, kerge kui kevadine tuul ja eriliselt, naiselikult, peenelt harmooniline. Ja väga looduslik- roos siin on ainult roos, taim, mitte juba nopitud lillede kimp, mitte kosmeetiliste vahendite lõhn või  ihade äratamiseks kasutatav parfüüm. Ta on justkui Edith Wharton romaanide tegelased, noored, heasüdamlikud ja idealistlikud. Kuigi lõhn on peen ja kerge, tal on vägagi eluline kestvus ja avanemisraadius. Aroom on väga muutlik, virvendab, lubab tunda kõik peened avaneva roosinuppu vaadates tuntavaid nüansse. Baasnootides on kerge, vaevu tuntav puuderjas allatoon, see on kannike, mis on geniaalselt kasutatud just baasnootides. See aroom on üks harva esinevatest lõhnadest, kus minu parfümeerne luupainaja pojeng ei sega, ei lämmata, ei ahista, isegi lisab aroomile võlu. Noodid: roos, seedripuu, muskus, piibelleht, pojeng, bergamott, mandariin, kannike, ambra. Minu arvates see on universaalne roosilõhn, mis sobib igal pool ja iga hetk

Tumedam pool- Serge Lutens L’Orpheline (Orbuke). See Orbulaps on mitte vähem noobel või sugugi mitte halvemast perekonnast kui Rosa Nobile. Ta on võib olla elanud sarnast või isegi samasugust elu. Ainult teisel ajastul. Samuti noor, kahvatut näoga, säravate silmadega. Kuid algava päeva lootus on siin puudu. See on videvik, hämarusse mattunud saal kragiseva parkettpõrandaga ja pesemata hiigelsuurte akendega. See on kummaline tunne, kui maailm, aed, lilled tunduvad ebareaalsetena, kui looduse asemele tulevad plastpakendid, kui kaob lootus ja tahtmised, jääb ainult olemine, tontlik, hirmutavalt alasti, ebareaalselt reaalne olemine.

 

Serge Lutens ja Christopher Shledrake (nina) ülatavad taas. See duo on tuntud tänu oma oskusele luua eredaid, väljendusrikkaid, klassikalisi, elegantseid, kerge  twist’iga  lõhnasid. Ja ongi käes… Serge Lutens goes Comme des Garcons. L’Orpheline- ehtne tänapäeva ajastu laps, mis lõhnab mitte ainult prantslasliku elegantsi järgi (kuigi see on temas olemas ka), kuid ka tänapäevaste elurõõmude- keemia, plastiku, metalse suitsususe järgi. See on „tagurpidi“ lõhn, kus algnootide valge muskus ja kerge viiruk meenutavad teise Serge Lutens  aroomi, Gris Clair puhtust ja tärgeldatud särg kragisemist, kuid aroomil avanedes tasapisi ruumi hiilib proua Nostalgia, oma suitsuste varjudega vassides õhkõrna Orbukese kujundi ja tasapisi võtavad kontuure gootilised, mornid, tänapäevased aspektid- kuum roostevaba metall, kuivanud tint ja mingisugused überkeemilised lõhnad. Aroom millegi poolest meenutab Comme des Garcons 2, ainult ilma roosita, ja ilma kaasaaegse läbipaistvuseta, konkreetsuseta. L’Orpheline ’is on tajutavad allateadlikud aspektid, udu, emotsionaalne külmus ja isegi, vabandage mind palun eriti elava ettekujutuse pärast, teatud perverssus. Lõhn on tõsiselt maagiline, kummaliselt keemiliselt ehe, süütult süüdlane, tume ja sünge, temast õhkub varjatud tõmmet. Suurepäraselt sobiks mitte ainult Ellenile Süütuse Ajast, kuid ka  Stephen King’i naistegelaskujudele või kaasaaegsetele orbudele, kes kasutavad krediidikaardi võlupulgana nende sisemise tühjuse täitmiseks uute peenelt lõhnavate pakenditega ja peente enesepetmise viisidega.  

Serge Lutens’il on eriline ja võluv viis jutustada oma aroomide lugu. L’Orpheline- see on tema lugu naiselikkusest. Nootidena on välja toodud ainult muskus ja viiruk, kuid siinkohal noodid isegi pole niivõrd tähtsad- see on lugu naiselikkusest ja selle varjupoolest.

Hea uudis on see, et aroomid on kergesti kättesaadavad ja oma naha peal katsutavad meie kohaliketes parfüümipoodides. Kui olete juba neid proovinud, mis on teie muljed? Kui peaksite valima, mis süütuse aega poolt ja vormi valiksite?