Kuu Noot. Tulbid.

Mõned päevad tagasi, nädala keskel, päeva keskel, sõitsin bussiga Tartust Jõhvi. Paremat kätt laius üks kaunimaid, liigutavamaid minu jaoks pilte- eredas talvises päikesepaistes, jää all vaevalt tundvalt hingav, vaikselt ärkav Peipsi järv. Järve peal, nagu Breigeli pildis, oli mitmed tosinad inimesi- jalutamas, kelgutamas, uisutamas, nautimas talvist maastiku ja juba vägagi kevadist päikest. Pilt täis mitmeid detaile ja reljeefi, ja ainult kolm värvi- must, sinine, ja kuhjaga valget. Ja kõik see lõhnas ehtsa rõõmu järgi. Või siis rõõm oli hoopis minu, vaataja, südames. Elu oli täiuslik- lihtne, ja lihtsalt täiuslik.

Kuid enamasti sellised hetked ju haruldased- kui näed kevadel paksu lund ja pimestavalt valget maastiku, ja rõõmustad (ju siis on see siiski mitte visuaalne, vaid hingeseisund, mis säärast olekut põhjustab). Kevadel, kas harjumuslikult või orgaaniliselt, pilk ihkab rohelust ja värvi. Ja mis võiks olla rohelisem ja värvilisem kui varakevade lilled- tulbid.

Tulbid tulid maailma müstilisest maailmast, muinasjutulisest Pärsiast, kus neid loeti paradiisi maa peal märgiks. Pärsia poeedid, müstikud, kirjeldasid tulpe kui täiusliku armastava südame sübmolit- leekides põleva krooni ning keskel olevat musta ringi kui kirest põletutud põhjatu sügauvse, mis läbi armastuse  ja sellega kaasneva kannatuse on teekond, mis viib Jumalani. Taro kaardid Narr, Maag, Kuningas ja Saatan samuti sisaldavad tulbi sümboli. Tulp on selgelt maskuliinsuse, mehe armastuse sümbol, meeselemendis põlev leek ning astroloogiliselt see on Marsi planeedi taim. Pole ime, et see lill on austatud Islami maailmas, kuid on ikkagi ime, et ta kinnitas oma kanda Hollandis. Pole siiski jällegi ime, et see on see lill, mida reeglina mehed kingivad naistele naistepäeva puhul J

Tulpide värvide spektri, vormi ja sortide rohkus on piiratu. Siiski on teatud tüübiline tulbi lõhn, mida igaüks tunneks vast kinnisilmi.  Ma tooksin välja kahte peamist nüanssi- lihaseline, roheline, mahlakas vars ja magus, pisut mõrkjas, nina kõdistaulbi õetolmu lõhn. Tulbi lõhna paraku saadakse keemilisel teel, talle on omane roheline, mahlane, kerge tsitruse allatooniga algus, puuderjas, nartsissitaoline süda ning mesine, kergelt määrdunud muskuse noodiga baas. Kuna tulp on pretensioonikas noot, siis on üsnagi vähe olfaktoorseid üritusi seda panna flakooni. Mõned siiski.

Ideaalne vorm

Byredo La Tulipe- Platon on väitnud, et see, millised asjad ja nähtused oma olemuses on, nende ideaalvormid on olemas enne kui hing kogeb neid maa peal. Ehk siis juba sündides me vaistlikult teame, mis on päike, milline on ema ja mis on kevadiste lillede lõhn. Sündides ja kogedes me lihtsalt oma kogemusega täidame seda olemusliku teadmist erinevate praktiliste nüanssidega- isikliku sisuga. Byredo La Tulip on minu jaoks seesama tulbi ideaalvorm- arhetüüp. Roheline, lihakas, mahlane tulbi vars ja lehed õhulises, isegi osoonses, karges taustas- ja see järjest avaneb. Tekivad siidsed, vahased kroonlehed, magus, järjest tugevamaks muutub kergelt tolmune, puuderjas, magus tolmukate lõhn, läbi mille kummab kergelt animaalne muskus, seda kõike läbi karge varakedise õhu fooni. Aroom on väga pretensioonikas, nii mitmete naha peal ta kas muutub keemiliseks ja liialt puhtaks või siis lendab hetkega ära. Mul on vedanud ja ma saan nautida kevadist tulbide ilu kogu tema hiilguses. Ühtlasi see on minu selle kevade signature lõhn. 

Hommik Amsterdami lilleturul

Il Porfvmo Songe le Tulipe ongi lõhn eranditult tulpidest. Nii lõhnab Amsterdam kevadel- miljonid tulpe ja ei midagi muud. Võib olla veel rohekas kanalite vesi, jahe, kergelt soolane meretuul ning erivärviliste, kirjude tulpide meri. Lõhna saaksid kanda just tulpide armastajad, sest see on ehtne soliflora (ühe taime lõhn).

Magus pühapäeva hommik

Salvatore Ferragamo Parfum Subtil. Üle kõige parem on pühapäeva hommikul on see, et ei pea kuskil kiirustama. Saab rahulikult juua kohvi ja askeldada köögis ilma, et peaks mõtlema, mis kell ometi on. Siis katta lauda ja koos lastega lobisedes, ilma kiirustamata süüa pannkooke. Pühapäeviti hommikusöögi laual on alati lilled peale pannkooke on alati ka lilled- elu võiks ju ilus olla, vaatamata igasugustele asjadele. Ja praegusel ajal, kevadel, need lilled on tihti tulbid. See magusa moosi (siin aroomis on kasutatud kirss) ning avanenud tulpide lõhn ongi Parfum Subtil- ei midagi erilist, aga pühapäevaselt soe, natuke magus ja ilus oma lihtsusega. Olen märganud, et see aroom avanemiseks vajab soojust.

Ootamine

Frau Tonis Parfum No 58 Tulipe. Minu aias tulbid ei kasva peenral. Kõige rohkem mulle meeldib, kui nad vabas stiilis kasvavad igal pool ajas, ülatades oma värviliste pungadega silma ja meelt. Siis käik aias on justkui avastamisretk, kevadpäevadel ma käin üle iga nurga, et vaadata, kui palju miski lill on sirgunud, mis õiepungad on avanenud jne. Kõige ilusam ja südantrahustavam aeg on aga ootamine punga juures- siis kui silmitsen seda sündivat imet ja aeg justkui lakkab olemast, jääb ainult lill ja temas peituv saladus. Selline on ka Parfum No 58- roheline, veel sulgunud tulbi pung, kus elu käib alles sees ja kõrvalvaatajale on see veel nägemata, ainult aimatav ja südaga tajutav.

Tüütu puhkus rannal

Michael Kors Island. Ei ole päris nii, et me sünnime ja sureme sama inimesena. Tegelikult sureme me iga õhtul ja igal hommikul toimub taassünd. Kui veidi tõsisemalt- siis inimene elades muutub. Kunagi mulle meeldis rannapuhkus, ei häirinud ei kõrval vedelevate inimeste hordid ega poolsünteetiline rannakuurortide atmosfäär. Kuid nüüd, kui juba rand, siis eelistan seda tühjana inimestest ja sootsiumist- et nautida tuule soolasust, vaikset looduse kõnet ning omaenda meelte tajumist. Kunagi oleksin kahandanud üksiku saare mõte peale, kuid nüüd kohati arvan, et see, mida tehti Bonapartiga äkki oli kõige parem, mis juhtus tema elus. Nii on ka Michael Kors Island’iga- kunagi oli see minu jaoks lõbus, värskendav ja meeli ülendav lõhn soolasest mereveest, roheliset õunast, magusatest tulpidest ning kergelt hammustavatest ingveri nootidest. Ilus, lõbus ja siiras asi. Kuid aroom sai reformuleeritud, kaotas pool oma iseloom ja isikupära ning sellest sai saar nagu kõik teised- mingi viietärniline Türgi kuurort näiteks.

Ood maailma ristteele

L’Artisan Parfumeur Traversee du Bosphoree. Üks ilusamaid linnu, mida olen näinud, on Istanbul. Lisaks kõigele, millega ta rõõmustab silma, kõrvu ja nina, on iga naha pooriga tunda, et ta seisab seal, kus ristuvad neli maailma otsa ning aeg justkui peatub. Igaveses sahkerdamises on rahu ja meditatsiooni, see linn võtab kõiki vastu ja annab kohta päikese all kõikidele. Ta lahkelt jagab ja lihtsalt on. Kuid üks vapustavamaid Istanbuli pilte on Bosfori lahel rahmeldavad laevad, praamid, paadid... nad tulevad ja lähevad, toovad ja viivad, neid silmitsedes tuleb silmi ette igavik. Istanbuli tänavad on tulvil magusa õuna tee, uusi nahktagide, kaljanide, lukumi ja õitsvate tulpide aroome. Ja just selline on geniaalne Bertrand Duchaufour poolt loodud parfüüm- pehme sametine, tulpide kroonlehtedega kaetud nahk, magusa õunatee, mõrkja granaatõuna ja kaljaani suitsu aroomidega. Mitmekülgne ja harmooniline ja müstiline nagu ida ja lääne poolkerasid ühendav igaviku linn.  

Jalutuskäik pargis

Bond No 9 High Line- kuna ma loomult tohutult naudin seda, kui ei pea kiirustama, siis pikad jalutuskäigud on just minu jaoks. Kunagi isegi unistasin teha piltide seeria erinevatest maailma linnaparkidest, sest just parkides minu meeles puhkab linna ja selle kodanikke hing (võib olla see sentiment tuleb hoopis pea et Kadrioru pargis elatud aastade tagajärjena). Kuidagi südantliigutav on vaadata pargis jalutavaid inimesi- minu meelest, kui inimesed leiavad aega koos jalutama, lihtsalt jalutama, ilma mingi funktsionaalse tähenduseta, siis nad on teineteise jaoks olemas. Just sellise allatooniga on minu jaoks High Line- puhas, lihtne (koos)olemise rõõm. Roheline muru, rabarber, laim, kevadised lilled- hüatsintide, tulpide klombid- aroom on karge, meeldiv, ehtne nagu allika vesi ja selle kõrval kasvavad lilled. Ta ei ole metsik, kuid temas on mingit headust ja puhtust, lihtsat olemise rõõmu. Üks lemmikutest muidu mitte väga armastatud tootjalt.

Malbe naiselikkus

Gullietta Tocca. Aroomi inspiratsiooniks oli Frederico Fellini ja tema armastatu, hiljem naise Gullietta Masina, armastuslugu. Kuigi kohtudes kumbki nendest inimestest ei olnud vabad ning nende tee teineteiseni oli käänuline, ilmselt just selline malbe, kuid samas üüratu tugev tunne seadis neid koos elu lõpuni. See on juba hilisema kevade aroom, kus tulbid õitsevad juba viimast päeva, äsja avanevad sireliõed ning tunda õhus on esimeste mesilaste summinat. Väga lilleline, kergelt puuderjas aroom, milles on hästi äratuntavad rohelise õuna noodid. Ilus seedripuu ja sandlipuu baas silub kõik lillelised solod ning jääb ühtlane, siidjas, malbe ning rahustav kaunis lõhn, mis võiks kaunistada iga hetke.

... ja kõik ükskord läheb õitsele. Ootame me seda või mitte, elu toob seda mida ta peab tooma. Meist tahetakse nii vähe- ainult võta vastu seda, mis tuleb. Et meie südas pesitseb harjumuse, hirmu jääkübe ei takistaks kõike seda, mida elu meile lahkelt jagab. Et sulataksime teda- või laseksime sulatada.

Sest nagu kirjutas suure südamega inimene, Pablo Neruda- you can cut all the flowers, but you cannot keep spring from comming.