Etüüd Nr 3. Eternal Return. Eau d'Italie Eau d'Italie.

Täistabamus südamesse. Eelmisel nädalal käisin Vilniuses. Läksin sinna Ruta nagu ikka, tulin tagasi aga elusana.
Vahest elu nii imeb endasse, et kipud unustama kes oled. Mida tahad. Kuhu sammud. Mitte et nendel küsimustel oleks mingi kindel vastus, ei. Aga see, et kogu olemusega tunned suunda, tunned, mis on õige, kuigi näeb välja tuhmana ja ei lõhna rooside järgi. Ja mis, vaatamata sellele et särab, läikib, ja pimestab, ei ole elu jaoks kuidagi vajalik.
Just. Vajalik. Nii tihti need asjad, suunad, inimesed, nähtused, mis on vajalikud, ja mida lihtsalt tahame oma kohandatud inimloomusega, lähevad segamini. Ja üks hetk ongi nii, et elu on lill, kõik olemas, jääb ainult rõõmu tunda- aga mida ei ole, seda ei ole- rõõmu, tunnet, et oled iga rakuga elus. Lihtsalt niisama mugavalt- hingad valet hapniku.

Ja veel on hirm, et kui oled kord midagi või kedagi sellist leidnud, kes on SEE, siis sulgud sellesse asjasse või inimesesse nii, nagu maailm ümber lakkaks eksisteerimaks. Tegelikult ju inimlik- kaitsta midagi mis on väga kallis. Ununebki see, et kõik, mis on päris väärtusega- see ei hävi. Seda ei ole vaja kaitsta. Toetada, toita, hoolitseda- jah. Kuid mitte kaitsta.
See mis peab tulema, see tuleb. See mis peab jääma, see jääb. Või tuleb tagasi siis, kui oledki juba hakkanud uskuma, et ka vajalik saab ükskord otsa. Aga vot- ei saa!

Kunagi ma (kuigi ise Kaunase tüdruk) oli hirmus Vilniuse fänn. Mind võlus see linn, tema atmosfäär, tolmusus, müstilisus, tema õhk ja hõlmad. Nautisin seda linna- hingasin kopsud täis tema õhku ja tundsin end elusana. Erinevatel põhjustel vahepeal tekkis aastate pikune paus sellest, kui päriselt, mitte kiiruga või jooksuga, olin Vilniuses, kus oli piisavalt ruumi ja aega, et lihtsalt olla.
Ja nüüd see kordus. Läksin küll tööalaste asjadega, kuid juba siis, kui lennuk maandus neljapäeva õhtul, vastu tulev soojuse laine sosistas, et töö selles lühikeses käigus on ainult üks meeldiv mozaiigi osa.
Esimene õhtu veeres Užupises- ehtsas Ladina kvartallis, mis ei ole püstitatud mitte hipsterite poolt, vaid päriselt nende inimeste poolt, kes seda ebamaist idaeuroopa boheemlaste elu elasid.
Alati arvasin, et Vilnius (minu jaoks) lõhnab õitsvate pärnapuude ja märja suvekuumusest õhkava asfaldi järgi. Kuid istudes Vilnele kaldal ja silmitsedes nii mitmeid kunagi vaba usulinna Vilniuse eriusundite kirikute torne tõdesin, et on veel üks lõhn- see on varajase suve vaibuv kuumus, õhtuste tulede virelus, värskelt niidetud varasuvine muru, ristikheinte magus lõhn, veel õrnad lehed, ning märja savi, niiskete telliskivide lõhn, värske kriidivärvi aroom, justkui seisaksid sumedal õhtul renoveeritava kiriku siseõues ja hingaksid seda kõike vaimset ja maist, seda elu enda järgi lõhnava ümber paikneva õhkonna segu. Väga täpselt see, mis on sel maagilisel õhtul minu nahal- Eau d'Italie Eau d'Italie. Omamoodi väga vaikne, rahulik lõhn, kuid õrn, poeetiline, isegi haldjalik. Nii lõhnab tühi kool suve algul, nii lõhnab lõpp ja aimatav uus algus- igavik, kordumatu ja ennast lõpmatult kordav igavik.

See kõik, teised mozaiigi tükid, veel tulevad järgnevatel päevadel- renessansi ajastu vabade vennaskondade poolt ehitatud, varjatud sümboleid täis ÜlikooliTorn, suurepärane esmaklassilise ooperamaailma tähe  Angela Gheorghiu Vilniuse Festivali kontsert, vaimukad vestlused Leedu kolleegidega, fantastilised Vilniuse vanalinna tasku moodi raamatupoed, mull, palju mulli, Vilniuse džäss ja öine, peaaegu varahomikuste tundide suurepärase džässtrompeti Alison Balson kuulamine, ka uhkem, leegitsevate rooside järgi lõhnav Guerlain Nahema oopera ööks. Ja tagasitulek Tallinnasse, kus viimaseks hüvastijätuks oma armastatud linnaga teenin mõningaid karma punkte lihtsalt mõnede kopikate loovutamisega (nii lihtne see ongi!). Kuid see kõik on justkui üks ümber keskkoha seotav vöö- kus on läbipõimunud kõik, ja ometi seal pole algust ega lõpu. Nii mängleb ka oma rahulikkuses väga püsiv Eau d'Italie- nootid käivad justkui ringi, ja tulevad jälle ja uuesti tagasi- mitte ilmtingimata selles algses järjekorras, kuid see kõik, kuidas nad mänglevad, iga kord omamoodi ja erinevalt, kuid äratuntavalt, see ongi see saladus. See, mis on hea, see mis vajalik ja toidab- see on alati olemas, olenemata sellest, mida ütlevad meie vahest väsinud, ühiskonnast ja lähedastest ümberkodeeritud meeled. See, mis on määratud- see ei kao kuskile, ei vaja kaitset. Raamatud ei põle. Vesi ei peatu. Armastus ei lõpe.
Eternal Return.

Ja kuigi raske leida ilu, mis oleks võrdne Vilniusele, lisaks Eau d'Italie aroomile minu selle suve lemmikuks on kujunemas see võrratu album- väga kahtlen, kas midagi nii ilusat saab veel olla: