Mõnikord, kui päevad lähevad jahedamaks, kirjutan kaunitarist Gucci Eau de Parfum II õest Gucci Eau de Parfum'ist. Praegu aga akna taga tavalised suvised tööpäevad, pisikestest närivatest bürokraatia tükidest koosnev kohustuste mosaiik, ja ootused, ootused, ootused...
Suvi on alati ootuste aeg. Teda tuleb nii pikalt ja meeleheitlikult oodata, et hambad peaaegu hakkavad valutama. Ja kui ta ükskord tuleb, kaugeltki pole fakt et kõik täitub nii, nagu olen oma vaimusilmas endale joonistanud.
Ja kuigi suvi on juba mõnda aega tulnud, ma elan justku midagi oodates. Käin tööl, korraldan laste logistikat, toimetan roosiaias ja õhtuti õpin. Business as usual, justkui ei oleks suvi. Ainult riietuda tuleb vähem- ma arvan, et suudaksin vabalt suve läbi elada 3 teksaspaariga, 3 särkiga, pintsakuga ja kampsuniga. Suvel on tähtsad detailid ja feeling. Näiteks parfüüm. Selles näiliselt monotoonses argipäeva rütmis ma muudkui katsetan- tänane katsejänes on Gucci Eau de Parfum II. Ta on sattunud mulle ja jäänud aastate pikas ootejärjekorras mitmel põhjusel. Esiteks, ta on roosa. Ma ei ole roosade asjade fänn. Võiks öelda, et olen roosast vanusest välja kasvanud, kuid tõtt öeldes ma ei sümpatiseerinud sellele värvile mitte kunagi. Teiseks, lõhna püramiidis on pojengi noot. Mul endal ajas kasvab vist 10 erisordi pojenge ja ma imetlen selle lille õite ilu. Kuid pojengi lõhn parfümeerias on liialt puuderjas ja lämmatab mind kindlamini kui boa madu.
Aga nüüd siis see tuli. Gucci Eau de Parfum II aeg. Tunnen end piisavalt tülpinuna, et mässida end sisse pisikesse lämatamisseiklusesse.
Ja algus on paljulubav. Suvepäevad enamasti ikka algavad päikesepaistega ja kohviga roosiaias- teatud moodi idüül isegi siis, kui on pisut külm. Seekord on kuldnokk vaid mõne sammu kaugusel
Ja siis tuleb töine päev, tavaliste askeldustega, tavaliste vestlustega, tavaliste tõrketega ja kõik on just nii, nagu olema peab. Ilmuvad pojengi, kannikese, freesia noodid- ja puuderjas tekstuur. Miski sees hakkab keerama- nii päeva sees, kui ka minu sees. Kõik on hea, kõik on armas, nii nagu olema peab. Nii lõhnas kui päevas. Ei mingeid ootamatusi ega kõrvalekaldeid. Business as usual. Ja mina muudkui ootan- suve, põnevust, seda, et elu ükskord koputaks õrnalt õlale ja ütleks "kuule, lõpeta nüüd, lähme randa ja kuuleme tuult, küll nad asjad saavad tehtud ja mured muretsetud".
Aga miski ei koputa. Ja grande finalet ei tule. Nii nagu ei tule soojust, suve ega seda miskit mis päästaks vaikselt upuva laeva. Kodusõitu ajaks taevas hakkavad hoopis pilved kogunema (või kogunevad nad siis, kui luhtub veel üks pisidetail) ja süda läheb kuidagi raskeks.
Baasis Gucci Eau de Parfum II on heliotroopi, valge muskuse ja jaheda seedripuu segu. Muskus on keemiline ja tänu heliotroopile kuidagi ebareaalne, nagu neoonvalgused kui peale põhjapanevat pidu väljud inimtühjale tänavale. Ja pean tõdema, et see aroom on nagu roosa barbide poligoon, kus kõik on ilus, valitseb kord ja harmoonia, ta on nii tõene, et võib isegi petta ära, et see ongi päris elu. Ja ainult päris lõpus saad aru seda, mida kahtlustasid juba pika aega- see on silmapette, illussiooon, asi, mis on kena, aga ilma sisuta. Kogu hea tehnika juures sinna on unustatud panna tilgakest ehtsust, mõttestatust, kire, imetlust. Ta on PEAAEGU päris. Nii peaaegu, et võib isegi ära peta. Ja siis jäädki uinuma selles peaaegu päris maailmas kus kõik on tore, lõbus, rahulik ja sujuv. Ja lõpuks jääb ainult pettumus, et aeg läks mööda, elu täis unistusi on jäänud elamata, sõnad jäänud ütlemata ja...
"Iga hetk on kordumatu, tähtedesse kirjutatud" laulab raadiost Sal- Saller. Oleks see vaid nii. Istun rooli taga ja endalegi ootamatult lähevad lahti hallid silmade pilved. Sajab vihma. Suvist vihma.
Kodune kiirabi imelise Dhafer Youssef abil. Õnneks tunnen mitmeid inimesi, kes teevad vahet päris ja peaaegu päris asjade vahel. Aitäh, Dhafer, sina oled päris- nii virtuaalselt, audiaalselt, kui ka päris elus. Parem, juba parem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar