pühapäev, 10. juuli 2016

Etüüd Nr 5. Must Auk. Olfactive Studio Ombre Indigo.

Frida Kahlo, Two Fridas

Tuleb ka selliseid aegu. Kus mines oma teed, nautides teekonda, teadvustades samme, järsku avastad end nurgas. Mustas augus.
Life is comedy for those who think and tragedy for those who feel ütles Oscar Wilde. Paraku paraku olen ma see, kes enamasti tunneb.
Ainuke vabadus on valikute puudumine, ütlevad sufid. Vahest valikud on sama rasked kui vabadus. Ja vastupidi. Must auk on just sama raske kui mõlemad korraga- seal puudub gravitatsiooni jõud.
Suuremad või väiksemad raskused panevad mind otsima ilu enda ümber- ja ilu on ju igal pool. Jasmiini põsas. Kassi kräunumises. Varahommikuses vaikuses. Naabertädi kortsudes. Muidugi ka lõhnariiulil. Kuid nüüd järsku see kaaluta olek on sellline, et ilu ja elu, hääled ja vaikus voolavad mööda. Nii ma käin nendel päevadel lõhnatu. Mingi moment siiski tulevad meelde blogi etüüdid- ja nii mu randme peale sattub Olfactive Studio Ombre Indigo- raske, morn, söövitav, kuid vaikselt endasse tõmbunud lõhn.
Carl Jung kirjutas (ning seda väga hästi teadsid varajase kiriku isad ja gnostid), et igaüks kes on teel, peab eelkõige kohtama enda Varjuga- selle enda poolega, mis tume, mahajäetud, allandatud, reedetud ja ebasobiv, häbi- ja põlastusväärne. Tänapäeval, kus depressioon on teine kõige levinum haigus peale vähi, inimesi inustatakse mõtlema positiivselt, andestama, mediteerima, tervislikult sööma ja elada hetkes. Unustamast tõsiasja, et füüsiline keha on see kokkupuute punkt, kus kohtuvad nähtav ja näthamatu, mateeria ja vaim, valgus ja vari.

Ilmselt pole juhuslik, et peamine Ombre Indigo, piiritsooni, noot on nahk. Sest nahk on ju see, mis eraldab ja ühendab, mis kaitseb ja võtab vastu, ja mustas augus just nahk on see, mis kaob esimesena. Ombre Indigo nahk on külm, justku kaetud külma higiga, see on paha unenägu, mis ei lõpe või siis kui lõpeb, siis ees ootab veelgi külmem reaalsus. Selle jahmatustekitava naha foonis ilmuvad põlenud papüüruse ja suitsuse musta ploomi noodid- hävinud loodus, või siis hävinud lootus? Imeilus, kuid külm kui portselaan olibaanum, mille tolmusus seguneb šafraaniga. Aroomil puudub see grandioossus, millega luuakse noir aroome- tema Vari on igapäevane valu, vana kui maailm ja sama vältimatu. Tahaksin arvata, et aroomi loojat Mylene Alrani inspireeris seitse patu (kuigi sufid ja gnostikud ütlevad, et neid on hoopis üheksa- kes teab, võib olla hoopis üheksa miljardi- varjundeid on sama lõpmatu miriaad kui inimelu päevade hetki). Aroom on justku tappev argipäev, justkui igapäevane varju koorem, millega nii leppime, et enam ei märkagi- see on odekolooni taoline tolmune mürk, mis elu pakkib meile kaasakantava bagazina.
Ja siis, päris pimeduses, ilmub tuberoos- kuid sellest elusast, ihast ja dramatismist pakkatavast lillest on siin jäänud skeleton, mis on justkui tont. Ja mustas augus iga tont on juba midagi, midagi, mis võimaldab dünaamikat- aroom muutub liikuvamaks, ja seega- elusamaks. See on kui kauge maailma kaja musta augu põhjas, kui viimasel üldse selline asi on.
Lugesin, et Ombre Indigo oli loodud kui tugevam, intensiivsarem sama tootja Chambre Noir versioon. Kuid minu jaoks need kaks lõhna on kontseptsuaalselt tõesti erinevad- Chambre Noir võiks olla lihtsalt pime tuba, võib olla isegi hirmu tuba, kuid seal on siiski käega katsetavad piirid, ning kõik me teame, et põrandast ei saa maha kukkuda. Ombre Indigol sellevastu puudub piir, põhi, ta imeb sisse ja röövib paljaks inimlikust soojusest, isikupärasusest, sellest, mida me peame oma loomulikuks, vältimatuks, ärateenitud osaks. Ta ei ole nii röövilik ja seega nii elus kui mu lemmik mustade päevade jaoks- Robert Piguet Bandit. Tema morbiidsus on just see, mis ei võimalda tal olemaks must- sest ta on Varju, valguse valust küllustunud indigo, mille vaatamine paneb silmad jooksma vett ning mille intensiivsus imeb endasse musta augu taoliselt.
Igal valgusel on varju. Ja igal varjul- valgus. Ma tean, et üsna varsti istun Balatoni kaldal ja jalgadega sorgin järve sooja vett. Proovin hääldada hääldamatuid Hungarikeelseid sõnu. Vaatan mägesid ja näen loojuva päikese valgust. Ja kõik veel tuleb. Kuid nüüd tuleb hingata. Hingata. Ja hingata.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar