Three breaths to break the silence

Ümberringi on kõik silmapimesatavalt roheline. Mõelda vaid, et paar nädalat tagasi see, mis on praegu muru, olli alles pruunjas hallikas sodi, puude lehed olid ettevaatlikult peidetud pungadesse ja kogu maailma roheline oli justkui kuskil looduse sisimas, ootamas võimalust valla pääseda. Nüüd aga rohetab kõik- mu tossud esikus, teekannus õnralt rohetab nõgeste tee, supipotis on roheliste herneste püreesupp. Roheline laudlina ja rohekas kampsik. Rohelised unenäod (kõige otsesemas mõttes näen unes rohelist värvi tema lõpmatute värvingute vikerkaares) ja justkui rohekas metsojas voolav vesi voolavad Maurice Raveli valsid. Mitte ainult hiljuti istutasin õue rohekate õitega elulõnga, viad ka oma halli silmi hakkasin kaunistama rohelise lauavärviga. Ei muudki kui rohelise maania.

Minulgi nagu Picassol- eluperioodid on värvilised- justkui keegi oleks eluteekonda märgistanud erevärviliste triipudega. Üks värv tuleb, võtab valla, juurdub, õigseb, kannab vilja, hääbub ja kaobki, kuni tuleb aeg vahetada dekoratsioone. Nii ka paar aastat kestnud valge vaikuse, introversiooni ja justkui tühjuses hõljumise periood on ära andnud oma kohta rohelisele ajastule. Jääb ainult imestada kuidas see kõik võib muutuda kõige otsesemas mõtetes üleöö. Ja maailm muutub ning avab ennast hoopis uutes ja tundmatutes värvides.

Siinkohal oleks loogiline hakkata kirjutama oma väga armastatud lõhnagrupist, rohelistest lõhnadest. Kuid loogika minu puhul pole suurem asi abiline. Loogiliselt vaid voeautod veavad kaupu laiali, minu elus loogika on kõige ebausaldusväärsem trikster (sorry, rational minds). Südames väikse (või siis keskmise) ärrevuse ussina tolgendab süütunne, et blogi on nii hüljatud olnud. Mitteloogiline, kuid truu põhjus on see, et sõnad – valelised- jätsid mu maha. Otsisin vaikust iga keharakkuga ja lihtsalt ei olnud mida öelda. Võib olla valge on vaikuse värv ning roheline on linnulaulu värv. Võib olla igaüks vajab pausi. Pausid võib olla tulevad jällegi kõige ebasobivamal, ebaloogilisemal ajal.

Tagasitulek on omamoodi natuke hirmus. Ilmselt kõik teavad olukorda, kus peale seitse maad ja merd ühel kõige ebaloogilisemal hetkel tuleb igati ebaloogiline kohtumine- inimesega, kes kunagi oli nii tuttav ja südamele lähedal, kellega hinged oskasid laulda sama laulu. Kuid siis on aastate kuristik ja elu sõidab oma reaalsusega ja loogikaga sisse. Ning see hetk, kus jälle seistakse silmitsi- ja tunne, et vaatad ehk tulnuka, kes on kogemata endale võtnud väga tutavlikku kuju. Uudishim, ärrevus, põgenemissoov, kõik põimub omavahel läbi. Peaks nagu midagi ütlema. Kuid mida? Nii kiiresti ei õnnestu ju loogilises reaalsuses orienteeruda, sisemine radar mõõdab psüühilist pinget ja kahe objekti psüühilist vahet, mingi ülikeerulise valemi järgi arvutab hoomamata hinge tangente ja nonverbaale, ja nagu sellest oleks vähe, see loogiline, kultuurikihi osa kiirustab tagant ning tuletab meelde, et tuleks olla viisakas, mitte jõlidata punnis silmadega ja Jumal hoidku mitte punastada. Ma ei ole suurem small talki austaja, kes mu sügaval veendumusel, on lihtlabane ajavarras, kuid antud hetkel see aitab. See annab aega, et lasta tunnetada läbi kummalist kerkivat tunnet ja tunnetada sellest tulnukast tuttava näoga tulevat lõhna, aru saada, kuidas keha reageerib sellele. Ning edasised arengud on juba lõhnal, intuitsioonil ja biokeemial juhatada.

Võib olla tekkib selline reaktsioon nagu tundes L’Artisan Parfumeur Timbuktu aroomi. See on kõige kummalisem lõhn, mida annab ette kujutada (kuigi ta ei taotle šokeerimist nagu näiteks Etat Libre d’Orange aroomid): Timbuktu lõhnab okaspuude, vaikude, viiruki, mahlase mango viljaliha, kuivatatud ürituse  ja patšuli järgi. Vaigude sume aroom hoiab seda kogu hullumeelse poti koos. Timbuktu, teadagi, on arhailise arhitektuuri pärl, Malil, Aafrika mandri maisma osas. See aroom imelisel ja väärikal kombel annab edasi oranžide ehituste , teracotta tolmu ja  musta mandri igavese ilu. See väike flakoon lõhnab nii, nagu ta sees džinina pesitseks emakese Aafrika hing. Aroom mõjub rahustavalt ja kaisutavalt, justkui Emake Maa jagaks sinule kõike, mis tal on olemas, selline loomulik, voolav loomuliku oleku lõhn. Kuiv papüürus ja auväärne viiruk, üliküpsete puuviljade mahlasus, niiske maa ja roheline, terav vetiver, alusnootides läbipõimuv meditatiivne müüri noot. Ja lihtaslt embad seda eest seisva tulnuka nii, et tunned temagi tuksuvat süda ja ütled talle kogu oma olemusets „oh kuidas ma tundsin sinust puudust ....“

On ka kohtumisi, mis on Histoiries de Parfumes „Pivoine Vert“ taolised. Ilusad, harmoonilised, väljapeetud, soojad, kuid sellised, kus säilib vajalik distants. Justkui aroom, mis vaatamata oma Pojengi nimele esitab ennast ilusana, väljapeetuna, säravana, kuid samas väga realistliku roosina (nii nagu mina, Ruta, kes olen nagu olen, esitan ennast väga lugupeetud finantsinimesena). See on selline peaaegu täiuslik roos- täiuslik sellepärast, et vaatame teda piisavalt distantsilt, et mitte näha okaid, pisikesi täppe lehtede peal või pisut pleekinuid õielehti. Ja siis, kui vaikselt ja tasapisi proovida roosile läheneda, aeglaste sammude saatel silmad hakkavad seletama, et tegemist on hoopis pojengiga, sisse mäsituna rohelisse värsekesse muru ja kastepiiskade loori. Mina aroomides pelgan pojenge nende puuderjate nootide pärast (päriselus on nende lõhn kusjuures imeline, see on mu lemmiklill voodilaual), kuid siinne pojeng järjest avab siidjat, õrna ja habrast lehtede tekstuuri ja tasapisi, samm sammult avaneb pesuehtsa pojengi DNA. Nii ka mõningate kohtumistega, kus on vaja aega teineteist „nuusutada“; samm sammult läheneda ja uurida seda uut enda vastu seisvat inimest, kuni haihtub ajakihi tolm ja tunned ära sedasama inimest, mis kunagi. Vaikselt toimub transformatsioon ja uuest võõrast saab vana tuntu. Tekkib vikerkaarse taoline sild üle aastate ja see kõik on nii loomulik, nagu olekski pidanud olema.

Siis on veel kohtumisi Pure White Linen (Estee Lauder) stilis. Näed inimest, kes on tulnud sadade

nädalate ja seisme mere taga ja peale lühikest sõnavahetust selge, et kõik on muutunud. Olgu see vorm, mis ees, tuttav, sisu on hoopis uus ja tundmatu ja ei oskagi selle uue kohta midagi arvata. Mineviku fantoom haihtub ja avaneb ruum- võimalusega seda uut inimest tundma saada uuesti, piiramata mineviku raamide poolt. Pure White Linen on just selline. Estee Lauder parfüümimaja looming ei ole mu lemmik- meie kehakeemia enamasti läheb teineteisest mööda- kkuid Pure White Linen on üks geniaalne lõhn, millest ei saa mööda vaadata. Tänapäeva parfümeerias arusaamine kevadest on justkui magus lämmatav kevadine lillede paraad (pole siis ime, et alergiad õietolmu vastu on tänapäeval nii levinud). Pure White Linen pole kaugeltki magus ega lämmatav. See on kirgas ja karge ereda kevadise päikse käes kuivavate linnaste riiete ja linnade lõhn, kõrval õitsvad mahlakad tulbid ja kauges taustas loendamatu pisikeste sinilillede tähede plejaad. Aroom on tõsine ja isegi konkreetne, justkui värskelt tärgeldatud valge triiksärk ja samas tas on õhulisust ja mängulisust. Mulle ta meenutab ühte aasta oodatumaid hetki- siis, kui kevadel esimest korda viin äsja pestud pesu kuivama kevadise päike ja tuulede kätte. Rahu, taotlus ja uus algus, justkui uus, veel alustamata leht päevikus või molberdi peal. Nii ka selliste kohtumistega- kuigi silad on ammugi ära põletatud ja tuhk on tuultega ära viidud, tekkib tunne, et kõik on võimalik- ja saab alustada uuelt lehelt.

On ka vähem meeldivaid kohtumisi- selliseid, mille tulemusena sajab peale talumatu igavus (nagu näiteks Gucci Guilty), kui vaatamata kogu rituaaltantsude repertuaarile siiski hakkab järjest rohkem iiveldama kuni juba suus on tunda omapärane soolestiku tööprodukt (Versace Bright Crystal) või siis lihtsalt tekkib vastupandamatu soov võimalikult kiiresti haihtuda , nagu näiteks Givenchy Ange ou Demon eest. Ja veel mitmeid erinevaid tunnetusi ja inimestevaheliste mustrite võimalusi, mille võiks jättagi sinnapaika või siis ajaks, kui tuju mul läheb eriti sõgedaks.

Nüüd aga vaatan triaadi - Timbkutu, Pivoine Vert, Pure White Linen- ja püüan aimata, kumb nendest annab ennast teada esimesena. Niikaua aga keskendun muude heade asjade peale

Selle nädala film – imeline kursa venna poolt soovitatud Malik Bendjelloul biograafiline film „Searching for Sugar Man“

Selle nädala raamat - Marie Louise  von Franz „Individuation in fairy tales“. Õppematerjal, kuid siiski väga huvitav 

Selle nädala muusika- Bill Callahan „Riding for the Feeling“. Ja tema kogu 2011 a. album „Apocalypse“ 

Mis aroomid saadavad teid kevadel?

Kuidas ükskord algas kevad. Verveine, L'Occitane en Provence

Kaugusest kostavad kiriku kellad. Seisan lumise metsa lagedikus, jalgade all kragiseb jaanuari lumi, ja kuulen kaugelt kostavat varese kraaksumist ja kõrval vulisevat jõge. Olen oma kodumetsas, jõuan ma mõista. Samuti ma olen oma voodis, pimedal talve hommikul, kuid kirikukellad ikka löövad. See on mu äratuskella helin, väikse Anyksciai nimelise kodulinna suurte kirikutornide hääled. Väljas on kottpime. Sirutan oma jasemeid, varbaid, sõrmeid, hõõrun pealae ja unesegaselt tõusen voodist. Pimedas toas ei pane valgust, vaid lähen kamina juurde ja hakkan tuld tegema. Varsti tantsivad pimeduses mattunud seinte peal alguses vaiksed, siis järjest suuremad tuleleegid. Muud valgust kasutamata panen keema vett ja vaikselt, rohkem kombates kui vaadates, hakkan tegema hommikusöögi. Teekannu läheb natuke musta teed, siis sõrmed ise leiavad õige pisut saialille, õige pisut köömneid. Kaminas praksuvad puud, just nii, nagu alles hiljuti unes praksusid külmast metsapuude koor. Joon klaasi sooja vett ja alles siis lülitan esimese tule. Tuba  muinasjutuline taust hääbub. Äratan lapsi ja saadan neid laua äärde, kus ootav auruv tee, isa mesilaste tarudest saadud mesi ja muud kehakinnitamise asjad, ise aga lähen duši. Tõmban ninasõõrmetesse voolava vee lõhna. Ma ei kasuta igasuguseid kehapesijaid, iseäranis mitte lõhnastatud, mulle meeldib puhas ja selge vee lõhn.

Meie kodu vesi tuleb mitte veepuhastusjaamast, vaid see on põhjavee, selles on ehtsust ja loodusliku jõudu, see ei ole klooriga kohandatud puhastusvahend vaid maa enda mahl. Vaikselt meenub mulle sulava pinna lõhn, mulla ja vee segunenud lõhn ja mind, veel unisena, tabab terav nool, igatsuse nool. Kogu südamest, iga naha pooriga tunnen kevade ootust. Ootust, et maailmas mu ümber pääseb liikvele ja murrab talvisest unisusest välja voolavad, joviaalselt vabad looduse mahlad. Tahan vara hommikul ärgata veel varem kui armsa kodulinna kirikukellade helin, et ajas juua rohelist teed ja kuulata linnulaulu, unustades ees ootava päeva. Tahan kuulata, kuidas vaikselt läbi rammusat mulla murrab välja murulibled ja pragisevad elujõu täis puude pungad. Tahan, et kassid mitte ei lesiks laisalt vaadates kamina tuld, vaid väreleksid õueukse juures, lootuses pääseda metsikult üleujutavate lõhnade ja radade valla. See kõigehaarav soov ei tundu ei groteskne ega isegi soovunelm, tsoontes järjest jõudsamalt tuksub teadmine, et nii see saab olema, ja seekord ei lähe kevad minustki mööda.

Sorin kaua oma riiulis, lõhnasahtlis, teades kindlalt mida otsin. Veel ärgates kuklas tiksus teadmine, et kodunt väljun värske ja turgutava äsja Berliinis kalasaba hinnaga mulle võrku langenud Maurer & Virtz „Coffee Bean & Vetyver“, mis täidab ütlasi mu hommikust kohviisu ja selguse vajadust. Kohvi ja rohelus on hea uue tööpäeva alustuseks ning Coffee Bean & Vetyver on musternäidis sakslaslikult selgest ja määratud struktuurist. See on isegi mitte lõhn, kuid struktuur ise. Kuid täna mul on käsil, kuklal, veres midagi muud, vajan kui värsket õhku värsket, kevadist jõudu, kergust ja jõulisust, selgust ja „zero“ stardi. Vannitupa piilub mu peaaegu et kahemeetrine esiklaps. „Noh millal me lähme, ma ju hilinen“. „Kohe kohe“ laulan süütu ööbiku häälega ja sorin edasi. Lõpuks. Selleks oli kogu suurt sahtlit põrandale laotada, et peale piki otsinguid ja nuusutamisi leida seal märgistamata pudelis täpselt seda vedeliku, seal mööda mitmeid talve kösitavat L’Occitane en Provence „Verveine“. Ainult mõned tilgad on veel alles, kuid selles piisab, et täita ruumi ja mu sisemust uskumatult elava, värske, pahvatava sidrunimündi aroomiga. Esiklaps seisab ukse vahel ja etteheitvalt vahib kuidas kiiruga toimetan oma varandusega. „Ma juba jäin hiljaks. Kuid ilus.“ See viimane on nüüd aroomi kohta. Meeletu kiirusega hüpan mantlisse, siis autosse ja juba sõidame. Nina helitab värske melissi, kord mündi, kord lihtsalt rohelise värske põsa lõhn. Lõhnab nagu maitseroheliste peenar ja elu. Autos keeran kella null- nulliks, et ei tiksuks närvidele ja keeran täishelile laulukest.

Jää hüvasti Kopenhaagen! Jää hüvasti talv! Minu autos, vähemalt täna, on kevad. 

Kolm Kuningat. Mu tusameele talv.

 Jälle paljas, lumetu jaanuari algus ning on aeg panna kõik täpid „i“ peale, ära saata vana aastat ning avada ruumi uuele ruumile ja uutele tuultele. Seda on väga vaja. Lahkuv aasta 2017 oli raske kui raudsed pastlad Egle muinasjutust, tõid terve rea katsumusi, üks teise järgi ilma, et oleksid jätnud kasvõi üürikest hingetõmbe aega. „Armasta oma ligimest kui iseennast“ jätkasin endale kordamast, tasakesi kuuldes oma hääles järjest tugevnevaid iroonia noote. Kerge öelda ning raske teoks saata. „A“ kategooria tragöödiad õnneks läksid peaaegu mööda, kuid kõke muud oli kuhjaga. Mu elust lahkusid mulle eriliselt kallid inimesed, õnneks (või kelle õnneks?) mitte üle vikerkaare. Mõned kadusid mu elust sõnagi lausumata. Elasin üle räigeid konflikte ja tonnide kaupa lihtlabast inimliku pori. Saaks ju seda kõike võta kui elu õpetunde ja tõde ilmumist illusioonide asemel, kuid mu vaene süda ei mõista nii kõrgelennuliselt mõtiskleda ning kurdab nii inimliku valu üle. Nagu sellest oleks vähe, stressist lülitusid ennast välja maitsemeel ja lõhnataju (lõhnu küll tundsin, ning vägagi teravalt, kuid nad ei tekitanud ei mingisugust emotsiooni), seega sain oma nahal katsetada P. Süskindi „Parfüüm. Ühe mõrvari lugu“ peakangelase väärilisi kannatusi.

Kuid siiski, oli ka palju head. Kordumatud, unustamatud ja müstilised looduskatkad, hingetoitvad raamtatud ja südant paitav muusika. Kasvõi hetkeks, võimatuna tunduvad kohtumised ja kokkulangemised ei lasknud unustada, et elan hoopiski mitte kolmedimensioonilises ruumis ja mitte sugugi lineaarses ajas. Elu on täis ülatusi ja imesid. Isegi kõige pimedamal ööl.

Aasta nurgakivi – üksindus. Üksindus sel mitte kergemate jaolt aastal oli vajalik kui puhas õhk. Niigi mulle on omane keskmisest kõvasti suurem vajadus olla iseendaga ning kui sees on nii tudeid ja mõteid, painavaid, nurgelisi, üleujutavaid ja sööbitavaid, üksi olemisest sai vältimatu igapäevase hügeeni faktor. Kolisin välja sotsiaalvõrgustikudest ja elektroonpostidest ja lasin oma telefonilgi puhata hääletu režiimis. Üksindust tihti ajatakse segi üksildusega, kuid nagu ütles Paul Sartre „kui tunned ennast halvasti üksi olles, siis ilmselt oled halvas seltsis“. Vaikuses, teistes eemal olemine ravis katkist hinge. Sain väga elavalt aru, miks inimesed lähevad kloostritesse või annavad vaikimisvandeid. Nüüd jäi ainult leida kloostri J

Kloostri kusjuures juba leidsin. Aasta rännakul, matkal Petserisse ja selle ümbruses pesitsevatesse arhailistesse slaavi küladesse. Nädal  enne Lihavõteid paari sõbrannaga jälgsi ületasime Koidula piiripunktis Vene piiri ning olimegi teisel pool Peipsi järve, ühel vanematest ja müstilistes vanaslaavide piirkondadest. Sõnad ei anna sellel matkal kogetut edasi- ja kuidas ometi nendega saaks kirjeldada pühade järvede ja nõlvade vahel end varjavaid sajandeid vanaid külakesi (või siis seda, mis nendest on jäänud), mitmeid miniatüürsete koskedena langevaid allikaid, kevadises metsas leituid vana setode ja vepsade kalmistut püha Matvei hauakesega, soode vahel ennast varjavaid kunagi langevate allikate peal ehitatud vesiveskide jäänuseid, soometsa tihes pimeduses oma rahuliku ja segamata elu elavat vanausuliste kloostrit, ainult paadiga juurdepääasetavaid soosari erakute elu- ja patulunastumiskohtadega, musti luigi valge pühajärge jää peal või metsa sügavikus pungadest tulvil kirsiaeda. Sõnad on tihti valelikud ja enamasti tühjad ning polegi selliseid sõnu, mis suudaksid edasi anda selle muinasjutulise matka atmosfääri. Kohati tahtsin ennast näpistada, et veenduda, et ma ei maga ja ei näe und.  

Loodus justkui tundes mu armetu seisundi sel aastal toitis unustamatu muljetega. Üks meeldejäävamaid hetki, aasta hetk, oli kui Jaaniööl, olematu öö pehmete pasteelsete pooltoonide vaikuses minu kõrvale, päris kõrvale, nagu ei kusagilt, maandus valge haigur. Haigrud on väga tähelepanelikud ja ettevaatlikud  linnud, inimest nad tulevad kaugelt ja ei lase ligi, seega see ülatusmaandumine võttis mul hingamise kinni ja tundus, et südagi lakkus tuksumas, püüdes säilitada selle pühaliku hetke. Kuid sinilind ei kavatsenudki minust välja teha, ta tegi mõned sammud selgesse kui Jumalate peegel järvesse, kummardas ühte jalga ja stoilise rahuga hakkas kallastama. Kogu loomingust ma üle kõige imelten linde, iseäranis pikakoivalisi, meeletu kui ussi selgroog kaelaga veelinde. Mulle tundub, et kõikidest loomadest on nad kõige lähemal kehastunud hingele. See minu jaaniöö idüül kestis umber veerand tundi kuni ma ikkagi suvatsesin liigutada oma ära surnud jasemeid ja imeloom sai aru, et ta polegi üksi. Sirutas tiivu, paar plaksu nendega ja oligi kadunud hõbedases öö valguses.

Ainelise maailmaga polnud sugugi nii kerge ja imeline. Mind surus hulk töid ja kohustusi, mida lihtlabaselt ei jõudnud ega suutnud kõik ära teha. Tuhanded „peab“ rebisid mind mitmesse suundadesse korraga. Ja veel- esimest korda mul lõpesin otsa sõnad. Kadus igasugune vajadus suhelda kuid kõige hullem oli see, et ei suutnud midagi kirjutadagi. Artiklid, blogi postitused, virnade kaupa vastamata elektroonilised kirjad- kõik see tundus võimatuna. Lihtsamgi pikem kui neljasõnaline lause tundus väikse kangelasteona. Justkui proovides taastada ei tea kuhu kadunud verbaalset võimekust, lugesin – lugesin nagu maniakk. Minu kodus raamatuid on niigi palju, õieti nii palju, et varsti vist tuleb nendele loovutada oma voodikohagi. Kuid see aasta raamatud tulid erilise vooga, ujusid eri nurkadest. Loetud raamatute nimekiri on ausalt öeldes pikk ja üsnagi huvita, aasta raamatut on raske määratleda. Suure mulje jätsid A. Roob „Alchemy and Mysticism“, E. Perel „Mating in Captivity“,

W. Bion „Taming wild thoughts“ ja kosumaine, möödunud V. Afanasjev romaan Peipsi õigeusuliste sõjajärgse elu keerdkäikudest „Serafima ir Bogdan“ Teistmoodi ja sügavamalt pääsesin suure inimhinge uurija C.G. Jungi töödesse. Ühe sõnaga- oli sõnavähene ja raamaturohke aasta. Raamatud on vägevad, mida ka ei ütleks kodumaine tarbimiskultuuri trubaduur Prisma.

Aasta oli imelise muusika ja muusikaliste avastuste rohke. Kõike ei saagi loetletud, kuid aasta kõlaks nimetaksin juhuslikult avastatud Jumala poolt muusikut-  Moondog. Tema „German Years“  kutsus muusikasse süveneda hoopiski teise nurga alt. Mitte vähem paeluv ja müstiline kui tema muusika on geeniuse ise elukäik. Kuulasin palju  Björki, tema „Black Lake“ ja „Vulnicura“ kogum aitasid läbi elada kõige tumedamaid hingesoppe. Nostalgia hetkedel muudkui kõlas mu koolilõpu pahad poisid,  The Cure. Jäin täiesti sisse islandi ja muude põhjamaa rahavamuusikasse, need kummalised helinad said justkui minu teiseks nahaks, sest too algne, mida mulle määras Emmake Loodus, osutus sel aastal lihtsalt liialt õhukeseks ja õhkõrnaks.

Aasta noot – sookail. Juba mainisin, et lõhnatajuga mul sel aastal toimusid kmmalised asjad. Lõhnu tundsin nagu koer, erakordselt teravalt, kuid nad ärritasid mind metsiku meelega. Tavaliselt olen lõhnade suhtes väga tolerantne (kuigi mitte tuim), erandeid on väga väheseid ja ekstreemsetes vormides- nagu kleepuva limonaadi või mäda lõhn. See aasta J

lõhnad ümber tekitasid ahastust, tahtsin põgeneda nende eest (mis on väga võimatu ülesanne, lihtsalt ei ole olemas ruumi, kus ei leviks tuhandeid erinevaid lõhnu). Ühel öömatkal rabasse, valgete ööde ajal, sattusin täieliku sookailide õitsemispoele. Muidu tuttav, kuid siiani tähelepanemata lõhn, sööbis mu rakudesse võimsa lainena ja võlus mu ära. Mõrkjas, magus, joovastav ja igatsev, täielik soomaagia lõhn. Langesin sookailide võrkudesse ja nüüdki oma keldris hoian korraliku kogust kuivatatud sookaile, teen nende leotisega saunaauru, panen sookailidega topitud linnased kotikesed lastele padjate alla, et näeksid ilusaid ja õnnelike unenägusid. Sookail leidis teed mitte minu aeda, vaid ka koju, sauna, riidekappi, vanni ja voodi. Valutaja.

Aasta parfümeeria maja- Agonist. Rootsi parfüümide maja, mille lõhnad on mitte vähem lennukad, huvitavad ja omamoodi kui selle maja nimi (agonist on  keemias molekul, mis aktiviseerib retseptoreid ja põhjustab maksimaalse reageerimise). Agonisti lõhnad on ülimalt uuenduslikud, kuid siiski karged ja justkui läbipaistvad, nagu mäeojad. Nende esteetika ja taju sarnaneb skandinaavia looudsmaastikule ning kiirgab seda ruumilisust ja vabadust nagu uhked põhjamaised kaljud, jõed ja taevas. Oma vaimusilmas leian igale Agonisti lõhnale rakenduse, sest kõik nad on omanäolised, iseloomuga tegelased, kes ei läbi maailma märkamata.  

See aasta lõhnastasin ennast minimaalselt. Olin nii minimalistlik kui konservatiivne. Selle aasta veeks ja leivaks minu jaoks oli good old Guerlain Jicky. Loomulik, õnnelik ja vaba lavendli, tsitruse , naha ja vanilje lõhn. Minule ta meenutab puhtaks vahutatud, putitatud vana auto ja mootori, kütuse aroome mis on läbisegi vabastavate suvise looduse lõhnadega. See on justkui läbipaistev siidirätt, nahkkindad ja kabrio mis kihutab Cinque Terre ranniku serpentiine mööda. Aroom, mis sobib alati ja igale poolele  („oih kui hästi sa lõhnad“, „kus kohast tuleb see benzu lõhn!?“), kelle võimuses on võluda ja üllatada. Kes võiks arvata, et Jicky on loodud aastal 1889?

Aasta parfümeeria uudiseid  seekord oli lausa kolmeainsuses: Hermes „Twilly“,  Olfactive Studio „Woody Mood“ ir Kerosene „Unforsaken“. Tegelikult olin aasta mööda igasugustest, sealhulgas ka parfümeeria, uudistest eemal. Siiski jäid hinge „Twilly“ tagasihoidlik komplekssus, ere ja väljapaistev punase puu, kakao, ingveri ja viiruki segu„Woody Mood“ ning gurmaanilik apelsini õite ja kookosepähkli duett „Unforsaken“ (kuna kookospähkli noodid ei ole sugugi miski, mis mulle meeldiks, võib öelda, et Kerosene tuli välja väikse imega).

Minu isiklikus garderoobi iseloomustasid come back trendid . Cartier Draakoni Suudlus (Le Baiser du Dragon), The Different Company „Rose Poivree“, Cuir de Lancome, Serge Lutens „Bois de Violette“- tagasi tulid aroomid, mille tagasituleku ei oleks osanudki oodata. Lihtsalt nii see läks...

Aasta pettumus (peale neid mitmeid mitteparfümeerseid)- Chanel „Gabrielle“. Chanel oskab teha

 häid, kõnnekaid, väljapaistvaid, iseloomuga aroome- ma ei kahtle selles. Selle teadmise valguses küll üllatas näotu ja mittemidagi ütlev Gabrielle aromaatne bukett. Aroom sihib samasse kategooriasse nagu Hermes „Twilly’gi“, kuid matkides oletatava massostjate maitse, ta täielikult kaotas oma nägu.  

Aasta avastus- Gueralin „Chant D’Aromes“. Imeline, õrn ja habras, kuid mänguline sädelevate aldehüüdide, alõtša, ylang- ylangi, sandlipuu ja vaikude aroom. Lõhn nagu siidist aluspesu, klaas külma šampanjat kuumal suve pärastlõunal hiiglasliku tammepuu all või vaikne talvise õhtu jazz kamina juures. Täiuslikult naiselik, väga pehme ja vaikselt ilmekas lõhn. Perfect harmony.

Selline siis oli mu aasta- mitte kergemate killast. Eelvimasel aasta õhtul istusin vaadates kaminas praaksuvaid puid ja väänlevaid leeke ning kuulasin selle aasta mantrat,  Kind Crimson „Talk to the Wind“-, kääridega ükshaaval lõigates ära juuksesalku ja neid visates tulele, justkui andes tulele äramineva aasta katsumusi, pettumusi ja valusaid taipamisi.ˇ

Ja kuigi jõulukuusk otsustas meie kodus kasvama hakkata ja meist välja tegemata hakkas asjalikult välja ajama värskeid pungasid ja oksakesi, Kolme Kuninga õhtul kirjutasin paberiribale oma lootused ja palved aastaks. Nad on väga lihtsad:

-        

        -   Südamerahu

-          Mõtteselgust

-          Energiat, tervist ja pealehakkamist

-          Uusi alguseid

-          Inimesi, kelle silmadesse tahaks vaadata ja vaadata ja vaadata

Kolme Kuningaga! Toogu nad seda, mis on kõige kallim!

Trys Karaliai. Mano Nerimo Žiema.

Vėl besniegė sausio pradžia- laikas sudėlioti taškus ant „i“, išlydėti senuosius metus, atveriant naują erdvę, įsileidžiant naujus vėjus. O jų labai reikia. 2017ieji buvo sunkūs it geležinės nesunešiojamos Eglės klumpės, viena po kito pažėrę išbandymus. „Mylėk artimą savo kaip save patį“, kartojau šiais metais, vis dažniau išgirsdama savo balse stiprėjančias ironijos gaideles. Lengva pasakyti, o sunku padaryti. „A“ kategorijos tragedijų beveik pavyko išvengti, viso kito uzteko su kaupu. Iš gyvenimo pasitraukė brangūs žmonės- ačiū Dievui, ne visi į Anapilį.  Kai kurie, netarę nė vieno žodžio, tiesiog dingo iš mano gyvenimo. Teko išgyventi daugybę konfliktų, nepamatuotų kaltinimų ir tiesiog pačio paprasčiausio žmogiško purvo. Aišku, visa tai galima priimti kaip pamokas ir iliuzijų žlugimą, bet aš tokio antžmogiško lygio nesu pasiekusi. Be to, stresuojant atsijungė skonio pojūtis ir uoslė (kvapus užuodžiau, bet jie tiesiog nekėlė jokių emocijų), taigi savo kailiu patyriau kaip galėjo jaustis pagrindinis P. Süskindo „Kvepalai. Vieno žudiko istorija“ herojus.

Ir visdėlto, buvo daug gero. Nepakartojami, mistiniai žygiai gamtoje, nuostabios knygos ir dar nuostabesnė muzika. Nors ir akimirkai, susitikimai ir sutapimai neleido pamiršti, kad gyvenu ne trimatėje erdvėje ir ne lineariniame laike. Gyvenimas kupinas stebuklų. Net pačią tamsiausią naktį.

Metų kertinis akmuo – vienatvė. Vienatvė šiais nelengvais metais man buvo buūina kaip gryno oro gurkšnis. Ir šiaip turiu nemažą poreikį pabūti pačiai su savimi, o kai viduje tiek jausmų ir minčių, dažniausiai nelengvų, nepatogių, badančių tarsi dagiai, pabūti vienai, gan ilgus laiko tarpus, pasidarė būtinas kasdieninės higienos faktorius. Išsikrausčiau iš socialinių tinklų, elektroninių paštų, telefonas leisdo dienas „tylos“ režime. Vienatvę dažnai painioja su vienišumu, bet kaip sakė Paulis Sartras „jei blogai jaučiatės būdamas vienas, vadinasi, esate blogoje kompanijoje“. Buvimas tyloje, atskirai nuo kitų, gydė dūšią. Supratau, kodėl žmonės išeina į vienuolynus ar duoda tylos įžadus. Dabar beliko rasti vienuolyną :)

Vienuolyną, beje, radau. Metų kelionėje, pusiau pėsčiame žygyje i Pečiorus ir aplinkinius archainius slavų ir vepsų kaimus. Likus savaitei iki Velykų su keliomis darugėmis pėsčiomis kirtome Čiudo ežero (est. Peipsi) kraštu vingiuojančią Rusijos sieną ir atsidūrėme vienoje seniausių ir mistiškiausių slavų žemių. Nupasakoti kelionės žodžiais neįmanoma- tarp šventųjų ežerėlių pasislėpusių senųjų kaimų (ar to, kas iš jų likę), galybės miniatiūriniais kriokliais krintančių šaltinių, pavasariniame miške aptiktų setų kapinėlių su šv. Matviejaus kaepliu, pelkyne pasislėpusių kadaise ant šaltinių pastatytų vandens malūnų, girios tankumoje lyg niekur nieko stūkstančio sentikių vienuolyno, tik valtimi pasiekiamų atsiskyrėlių buveinių, juodųjų gulbių ant švento ežero ledo ar miško gilumoje rasto pumpurus kraunančio vyšnių sodo- tieisiog nėra tokių žodžių, kurie bent apytikriai perteiktų tos neįtikėtinos kelionės atmosferą. Kartais norėjosi įsižnybti idant įsitikinčiau jog nesapnuoju.

Gamta šiais metais maitino nepakartojamais įspūdžiais. Viena iš įsimintiniausių akimirkų, metų akimirka  kai Joninių naktį, mano mylimo Čiudo ežero pakrantėje, medituojant į minkštą švelniausių pastelinių pustonių baltąją naktį visai šalia manęs tarsi iš niekur nusileido... baltas garnys. Garniai- labai atsargūs paukščiai, žmogų jie pajunta  iš labai toli, tad man tieisog užėmė žadą, atrodo, net širdis nustojo plakti, idant neišbaidyti to stebuklo. O „mėlynasis paukštis“ įbridęs kelis žingsnius į ramų tarsi Dievu veidrodis, ežerą, lyg niekur nieko ėmė žvejoti. Iš visų gyvų sutvėrimų mane labiausiai žavi paukščiai, ypač ilgakojai ilgakakliai vandens paukščiai, kurie, man rodos, yra artimiausi įkūnytai sielai. Ta idilė tęsėsi bent ketvirtį valandos, kol nutirpus mano kaklui, šiek tiek pasimuisčiau, ir tik tada paukštis suprato, kad jis ne vienas. Ir nuskrido.

 Su daiktiniu pasauliu viskas nebuvo taip paprasta. Slėgė daugybė darbų ir pareigų, visų paprasčiausiai nesugebėjau atlikti. Tūkstantis „reikia“ plėšė į visas puses. Ir dar- pirma karta

gyvenime taip- pasibaigė žodžiai. Bendrauti visai nesinorėjo, bet nemažiau nesinorėjo ir bet ką rašyti- straipsniai, tinklaraščio įrasši, neatsakytų elektroninių laiškų virtinė- visa tai atrode neįmanoma. Paprasčiausias penkių žodžių sakinys prilygo mažam žygdarbiui. Tarsi bandydama atstatyti nežinia kur pradingusį verbalinį pajėgumą, skaičiau tarsi maniakė. Mano namuose ir taip tiek knygų, kad joms greitai teks ir savo lovą užleisti, bet šiais metais knygos plaukė iš visų kampų. Perskaitytų knygų sąrašas iš tikrųjų įspūdingas, sunku išskirti metų knygą. Didžiausią įspūdį paliko Taschen „Alchemy and Mysticism“, E. Perel „Mating in Captivity“, W. Bion „Taming wild thoughts“ ir estiškas šiais metais pasirodęs V. Afanasjevo romanas apie Čiudo ežero senatikių pokario kasdienybę „Serafima ir Bogdanas“ Visai kitaip ir giliau pradėjau suprasti vieno šviesiausių žmogaus sielos tyrėjų, C.G. Jungo, rašinius. Žodžiu, buvo skalsūs žodžių ir gausūs knygų metai.  Knygos yra jėga!

Metai buvo gausūs puikios muzikos ir muzikinių atradimų. Visko ir neišvardinsi, bet tikru metu perlu galiu pavadinti netyčia atrastą prieš šimtą metų gimusį muziką nuo Dievo Moondog. Jo „German Years“  - man visai naujas rakusas į muziką kaip reiškinį. Daug klausiausi Björk, jos „Black Lake“ ir visas„Vulnicura“ albumas padėjo išgyventi pačius tamsiausius jausmus. Nostalgijos akimirkomis prisiminiau su manimi tais pačiais metais gimusius fainuolius The Cure, kurie mane lydėjo bebaigiant mokyklą.  Ir visiškai užsikabliavau islandų ir šiaurės tautelių liaudies muzika, ji tapo tarsi mano antra oda, nes toji, kurią davė motina gamta, šiems metams buvo tiesiog per plona.

Metų parfumerinė nata – gailis. Kaip jau minėjau, su uosle šiais metais dėjosi šposai. Kvapus užuodžiau kaip niekad aštriai, bet toks jautrumas atsisuko kitu galu- daugelis kvapų nepakeliamai erzino, nors šiaip kvapams, gal tik išskyrus pūlių ir lipnaus limonado, esu tolerantiška. Vasaros nakties žygiai pelkėse, liūnuose, į atmintį įspaudė nuostabų, aitru, saldžiai kartų žydinčių gailių kvapa. Jis mane taip užbūrė, kad dabar rūsyje laikau nemažą kiekį džiovintų gailių, darau sauną su galių nuoviru,  džiovintus galius drobiniame maišelyje dedu vaikams po pagalve, kad sapnuotų gražius ir laimingus sapnus. Gailiai- tai vietinė levanda, radusi vietą ir lentynoje, ir buityje, ir mano sode.

Metų parfumerijos namai- Agonist. Šių Švedijos kūrėjų ne tik pavadinimas nepaprastas (agonistas- tai molekulė, kuri aktyvina receptorius ir sukelia maksimalią reakciją), bet ir nerealiai graži, skaidri tarsi kalnų upokšnio vanduo, estetika. Agonist kvapai ir naturalūs, ir tuo pat metu keisti, originalūs, modernus ir keisti, tarsi skandinaviskas gamtovaizdis. Savo vaizduoteje puikiai randu proga ir nisa kiekvienam uostytam Agonist kvapui atsirastų garantuota vieta mano parfumeriniame garderobe.

Šiais metais kvepinausi minimaliai. Ir vistik šių metu kvapas- antra oda buvo senas geras Guerlain Jicky. Laisvas, laimingas ir naturalūs levandos, citrusų, odos ir vanilės kvapas. Man jis primena švaraus, išblizginto automobilio ir degalų kvapus, sumišusius su vaizdingais vasaros aromatais. Tai- permatoma šilkinė skara, odinės pirštinės ir kabrioletas, lekiantis Cinque Terre serpentinais. Kvapas, tinkantis visur ir visada („oi kaip gerai tu kvepi“, „o iš kur čia tas benzino kvapas!?“), mokantis sužavėti ir nustebinti. Kam galėtų šauti į galvą, kad šis aromatas sukurtas 1889 metais?

Metų parfumerinės naujienos šįmet trejybėje: Hermes „Twilly“ Olfactive Studio

„Woody Mood“ ir Kerosene „Unforsaken“. Šiais metais buvau atsijungusi nuo naujienų. Ir vistik sužavėjo „Twilly“ kuklus sudėtingumas, išraiškinga raudonmedžio, kakavos, imbiero ir smilkalų „Woody Mood“ sutartinė bei sultingas, gurmaniškas apelsinžiedžių ir kokoso riešuto „Unforsaken“ derinys (žinant kaip as „mėgstu“ kokosą kvepaluose, galima sakyti, kad Kerosene sukomponavo stebuklą).

Mano asmeniniame garderobe buvo come back’ų metai. Cartier Drakono Bučinys (Le Baiser du Dragon), The Different Company „Rose Poivree“, Cuir de Lancome, Serge Lutens „Bois de Violette“- grįžo kvapai, kurių sugrįžimo nesitikėjau- viskas tiesiog taip atsitiko..

Metų nusivylimas- Chanel „Gabrielle“. Chanel moka kurti gerus, išraiskingus, su charakteriu kvepalus- tuo neabejoju. Užtat labai nustebino beveidė ir nieko nesakanti Gabrielle aromatinė puokštė. Taikantis į tą pačią kategoriją, kaip ir Hermes „Twilly“, kvapas, tačiau besiderinant prie masinio skonio, visai pametęs savo veidą.

Metų atradimas- Gueralin „Chant D’Aromes“. Nuostabus, švelnus, subtilus kibirkščiuojančių aldehidų, kaukazinių slyvukių, ylang- ylango, sandalmedžo ir dervų kvapas. Tai tarsi šilkiniai apatiniai, taurė šampano karštą vasaros popietę ar tylus džiazas prie židinio tamsiais žiemos vakarais. Absoliučiai moteriškas, nepaprastai minkštas ir tyliai išraiškingas. Perfect harmony.

Tokie tad neprasti metai man išpuolė. Priespaskutinę metų dieną, vėlai vakare, beklausydama šių metų mantros,  Kind Crimson „Talk to the Wind“-, pasiėmiau žirkles ir liepsnoms atidaviau didesnę dalį savo plaukų, kaip kad norėčiau išeinantiems metams atiduoti 2017aisiais patirtus išbandymus, nusivylimus ir skaudžius praregėjimus.

Ir nors eglutė mūsų namuose dar neišnešta, nes nusprendė sužaliuoti ir išleisti jaunas gležnas šakeles, bet temstant Trijų Karalių vakarui, uzrašiau savo viltis ir prašymus 2018 metams. O jie- labai paprasti.

-          Ramybės širdyje

-          Aiškumo galvoje

-          Energijos ir sveikatos

-          Naujų pradžių

-          Žmonių, į kurių akis norėtusi žiūrėti ir žiūrėti

Su Trijais Karaliais! Teatneša jie jums tai, kas brangiausia!