Mõnikord õhtu on hommikust targem.
Mõnikord porgandimahl on šampusest parem.
Mõnikord uudiste puudumine on uudistest parem.
Tehes kokkuvõtet selgus, et sel raskel ja pingelisel kuul ma
lisaks rooside lõikamisele ja kilomeetrite pikkuste aruandluste kõrval suutsin
üsna palju nuuskida. Pettumuste osa on ikka ja jälle kõige pikem- kuid võib
olla see on lihtsalt ebarealistlike ootuste tagajärg.
Pettumused
Sisley Eau Tropicale.
Kõik sõltub ootustest. Sisley on
suurepärane parfümeeria maja ja ootused nende uuete lõhnade suhtes on ka mitte
just väikesed. Eau Tropicale on
sooja aastaaja jaoks mõeldud puuvilja- lilleline lõhn. Minu naha peal on
selgesti tunda magushapusid, barbarissi kommi taolist maitset (pasifloora
vili), bergamoti ning troopilist frangipani lille õisi. Lõhn on väga magus,
kuid samuti hapukas. Tekkib tunne, nagu oleksin hammustanud toorest õuna, ninna
puksib ebameeldivalt mõru ingveri noot. Paraku aroomil puudub tasakaal,
neutraalne, aneemiline patšuli, seeder ja ambreti seemned antud juhul ei suuda
vastu seista puuviljade ja frangipani magususele. Lõhn on isegi kuidagi
eemaletõukav- liiga magus, liiga hapu, liiga mõru… Justkui kannaksid mitmeid
moodsaid riideesemeid, kuid nood oleksid omavahel sobitamata. Mööda.
Balmain Extatic.
Balmain on legendaarne parfüümi maja, kellel on oma stiil, kes ei karda ei
uuendusi ega originaalsust. Või siis ei kartnud originaalsust. Extatic on banaalne pirni, orhidee,
osmantuse ja kašmiirani puidu kompott (eau
de parfum puhul) , ja eau de toilette
puhul see on kompott muskusest, litši ploomist ja roosist. Halvas mõttes
absoluutne massmaitsele kupeldamine- magus, värske ja söödav. Eau de toilette variant on puuviljaline,
tema noodid on „puhtamad“, eau de parfum-
lilled ja puuviljad steriilse puidu baasiga.
Kui te jätate neid lõhnu proovimata, ei kaota te oma elus midagi. Häbi,
Balmain!
Elie Saab L’eau
Couture. Karta on, et see lõhn on määratud kommertsedule. Apelsiniõis,
mandlid ja vanilje. Vaniljet on palju, tema erilist magusust mingil määral
tasakaalustab apelsiniõite mõrkjas aroom. Mandel annab piimjat ja kergelt
söödavat, siduvat noodi (tuleb meelde maitsemeel, mis tekkib süües toorest
metsapähkli tuuma). Lõhn on tugev, ergas, nooruslik (kuid ei ole dünaamiline),
omab teatud värskust. Kuid minu jaoks paraku ebahuvitav, tal puudub peensus,
saladus ja omapära. Hiiglasliku avanemisraadiuse ja hüper magususe tõttu võib
saada ööklubide ja pidude tapja- lõhnaks.
Boucheron Palace
Vendom. Veel üks mitte midagi ütlev
vedelik muidu päris hea parfümeeria maja käest. On eau de toillette ja eau de
parfum variandid. Ühised noodid on jasmiin, pojeng, seeder, eau de toilette algab tsitruste
nootidega ja baasnootides muutub puhtaks, pesupesemisvahendi taoliseks
muskuseks. Eau de parfum algab
apelsiniõite ning vedela mee nootidega ning baasnootides on tunda vees
lahustatud karamelli. Lõhnavesi on väga neutraalne, on vist sihitud
poliitiliselt korrektse valdkonda, kuid minu arvates on tabatud hoopis hall
tsoon, milles lõhn kaotab oma omapärasust ja nägu. Pojeng on väga puuderjas,
kuid lõhn ise on just nagu veega lahustatud.
Vees lahustatud magusa, kergelt puuvilja- šokolaadi taoline puuder.
Otsusel peeta baasnoote mittetähtsateks on aga
oma pahupool- lõhn ei kesta ja umbes tunni aja jooksul on ta jäljetult
kadunud (mis mind ainult rõõmustas).
Dolce ja Gabanna
Dolce. „Kui kisub looma, mine pikuta natuke, läheb üle“- ütlevad targad
inimesed. Soovitus just Dolce ja Gabannale. Sel moemajal on olnud häid ja väga
häid lõhnasid, kuid kõik see on ammu minevikus. Dolce on järjekordne näide, kuidas püdeldatud kujul müüakse
kaubamärgi, aga mitte lõhna. Kui oleksin kõigepealt vaadanud noote, lootused
oleksid olnud kõrged- mulle meeldib nii vesiroos, kui nartsiss. Kuid kitšilikus
pudelis, mida troonib plastmassist tavaliselt tordikaunistusena esinev
roos, on kõigest on külmades toonides,
minoorne, vesiselt lilleline vedelik. Mitte ükski lillenoot pole selge ega
ergas, vesi lõhnab keemilise muskuse järgi, nagu see oleks vedelik, milles
oleks loputatud pesu ja siis leotatud mõned lilleõied. Ei midagi lõhnaõlile,
seda rohkem korralikule, lõhnaõlile, sarnast. Õnneks vedelikul ei ole püsivust ning
ta järsult kaob nahast ära.
Karl Lagerfeld for
Her. Vedelik on sarnane Dolce’le,
kuid keemilises muskuses on seekord leotatud pisut magusamalt lõhnavad lilled
ja ka mõned puuviljad. Kuid lõhn on sama vaene ja mitte millestki. Ei suuda
mõelda ühestki põhjusest, miks kellelegi võiks tulla pähe kasutada just sellist
aroomi
Guerlain Aqua Allegoria
Limon Verde. Paljulubav algus- aroom stardib kergelt kibedate laimi
(rohelise sidruni) nootidega, mündi nootidega. Umbes viie minuti pärast ilmub
imalalt magus ja kleepuv suhkruvatti noot, tihedad kleepuvad puuvilja mahla
noodid, ja karge värske suvine aroom muutub imalaks venivaks mahusaks
vedelikuks, mis mitte et ei värskenda - pigem tekkib soov teda kiiremas korras
pesta maha. Jällegi, samuti nagu Sisley
Eau Tropicale, lõhna tasakaalustamatus lausa ärritab nina. Ma loodan, et
see ei ole mingi kurjakuulutav ende ja kleepuvad puuvilja noodid ei muutu selle
suve trendiks.
Serge Lutens Laine de
Verre. Lutens’i eau seeriast meeldis kõige vähem. L’eau Froide meeldis isegi
väga, minu meelest värske klassikalise eau
stiili ja viiruki nootide komponeerimine on olnud suurepärane idee. L’eau Serge Lutens suhtes minu hoiak on
neutraalne, kuid Laine de Verre’l (klaasvill)
on mingi eemaletõukav, pesuvahendi meenutav nüanss. Kuid siiski- lõhn on
huvitav, mineraalsus, Perrier vee
mullide taoline teravus, tekstuur, on üsna originaalsed. Mind häirivad vaevu
tuntavad abrasiivsed noodid. Hea meelega prooviksin kanda koos mõne Comme des Garcons aroomiga, kuna lõhnad
on sarnased urbanistliku stiili poolest, kuid Comme des Garcons oma
kummalistes eksperimentides tavaliselt läheb julgelt lõpuni. Kuid eraldivõetud
aroomina Laine de Verre mulle
meenutab desinfitseerivate kirurgiliste instrumentide ja steriilse side lõhna
(minu lapsepõlve lõhnad kirurgist isa kipsitoast), kuid see deja vou on liiga steriilne,
fotorealistlik, temas on puudu emotsionaalne komponent. Muidugi ei tasu Laine
de Verre võrrelda üleval loetletud morsidega. Lutens on
siiski Lutens, ning lõhn ei kõla ei odavalt, ei labaselt ega
vulgaarselt. Ainult kuidagi kummaliselt- justkui üksik teed kaotanud
eksootilise linnu hääl.
Sorry, I don’t speak
the language
Thierry Mugler Eau Extraordinairie
on mitmes Thierry Muglier Alien
noorematest vendadest või õdedest. Vist ikkagi õdedest- sest laulu järgi
suhkruvatist on tehtud ju tüdrukud. Minu jaoks on siin kõike liiga palju- liiga
palju magusust, liiga palju heliotroopi, jasmiini, kašmiirani puidu ja isegi
tee noodid on nõnda magusad, nagu keegi ekslikult tee sisse oleks valanud mitte
ühe lusika, vaid terve kulbi suhkrut. See on siiski üks nendest lõhnadest, mida
hinnata mul on ülimalt raske, sest ma lihtsalt ei saa tast aru. Et aru saada,
peaks olema sõbralikus suhtes tema eelkäijaga Allien’iga, kuid mina olen alles maaloom ja teiste planeetideni
(veel) ei kündi.
Lalique Satine.
Vanilje ja sandlipuu kooslust kardan lausa paaniliselt, tema eriti söödava
magususe pärast. Peaaegu alati sellise nootide kooslusega lõhnad mulle
meenutavad ülimalt magusat creme brulle’d, või siis magusat
munapudingut. Aga kui seal veel on sees magusad tonka oad, pehmelt suhkrune
heliotroop ja šokoladilõhnaline patšuli… Lühidalt- lõhn on siidne, veniv ja
erakordselt söödav. Kui juba valida lõhnaõli ja desserdi vahel, mina pea et
alati valin lõhnaõli. Kuid mitte Satine.
Kuid lõhn tõenäoliselt meeldib šokolaadi ja magusate nootide austajatele.
Neutraalne
Bvlgari Indian Garnet.
Bvlgari Omnia seeriat ma eriti ei
armasta, kuid see Omnia uudis mulle tundub kõige huvitavamana kogu sarjast (ja
kõige vähem vesine). Aprikoos ja osmantus, aprikoos ja osmantus… vaevu tuntavad
vürtsid ja pehme hubane kerge ambra baas. Lõhn on pehme, „mugav“, tuletab
meelde pehmet hästi küpse aprikoosi nahka. Väga puuviljane lõhn. Kahtlustan, et
hästi sobib kõige erinevate mahakeemiaga ning suhteliselt lihtsa, arusaadava,
universaalse ja kvaliteetse
kompositsiooni tõttu peaks kiiresti levima turul. Minagi vahest kasutaks teda.
Ainul et ma ei suuda leida seoseid granaatiga, jõu, valmisoleku ja vastupidavuse kiviga. Ei ka
mingi teise kiviga- pehme aroomi tekstuur pigem meenutab pluškangast.
Balmain Eau d’Ivoire.
Mahe, piimjas, kergelt lilleline aroom seebinootidega. Nood seebinoodid on
ilmselt osmantuse ja arbrette seemnete koosluse tulemus. Puhtuse lõhn, kuid
siiski ei kisu pesuvahendi poole. Minu jaoks puudub konks või eripärasus, kuid
nendele, kellele meeldivad poliitiliselt korrektsed lõhnad, sobiks hästi
igapäevaseks kasutuseks.
Lalique L’Amour.
Suvi, õitsev karikakarde aas, läbipaistev pastelne gardeenia ja… seep. Mõnikord
sellist nalja teevad jasmiini, tsitruseliste ja mitte kõige parema kvaliteediga
muskuse kokku panemine. Lõhn on kerge, meeldiv, suvine, kuid baasnootides tema
võlu kaob ja jäävad ales puhtad ilmetud noodid, mis teevad aroomi sarnasega mis
iganes teise kiiretoidulise aroomiga. Kuid minul ei vea pea et kõikide Lalique lõhnadega. Ei ole meie vahel
keemiat, kahjuks L
Agent Provocateur
Petale Noir. Lõhn ei ole tuttuus, ilmus veel eelmisel aastal. Ammu
plaanisin sobitada temaga tutvust, mind eriti meelitas magnoolia ja naha duett
ning minu poolt armastatud hüatsindi ja tubaka noodid. Minu nahal paraku ta avaneb
ülitugeva, kõrge, erksa ja peaaegu kiunuva ilang- ilangi (lat.cananga odoratta) noodiga. Seebine (jälle!) ilang- ilangi
magusus neutraliseerib kõike muid nüansse (lõhnapüramiidi järgi peaks olema
tegu mitmekihilise lõhnaga)… Ainult ülimalt tugev ilang- ilang, pisut piibelehte
ja tilk magusaid vaiku. Tubaka ja nahka minu nina ei leia. Tegu on eranditult
lillelisega, kõrge kõlaga lõhnaga, mil puudub adekvaatne baas (või siis baas on
ebaproportsionaalselt kahvatu). Lõhnas ei ole tilkagi noir tunnet, ta on pigem kreemjalt valge ja siidne.
Atelier Cologne
Cedrat Enivrant minu nahal on peaaegu et rohelise sidruni (laimi)
monoaromaat. Baasnootides on tunda kerget puidu lõhna, puidu noodid on kerged
ja mahedad, nina ei tuvasta spetsiifiliselt seedri noote. Lõhn suurepäraselt
säilib ning ma sooviksin teda proovida palavas lämbes suveilmas, see tundub
olevat hea positiivne ja väga loomulik hesperiidi (tsitruseliste) lõhna
variant. Tekkis soov proovida veelkord.
Meeldisid
Hermes Jour Absolu.
Mul on aktiivses kasutuses originaalne Jour
de Hermes, nii et oli huvitav, millega seekord ulatab maestro Jean-
Claude Ellena. Kui originaalne Jour rõhutab mahlaseid, rohelisi lille
aktsente, siis Absolu on
kontsentreeritud kevadise taimestiku õied. Ja samas lõhn ei ole traditsiooniliselt
lilleline- see on pigem abstraktne pilt, õunapuude õitsemine, nende õite
joovastav mahlasus. Kevad, õitsevad aiad, roheluse intensiivsus, ere kevadine
päike, silmapimestav taeva sina ning õitest pakatavad viljapuude oksad. Lõhn on
justkui kontsentreeritud, kestab kaua, ei muutu edelaks, muundab end, virvendab
nagu õunapuu õites virvendavad päiksejänkud. Järgmine pretendent minu edevuse
riiulile.
Estee Lauder Modern
Muse. Lõhn räägib jasmiinist. Mitte sellest jasmiinist, mis kasvab pargis
põssana, see on jutt jasmiini oksast võluva elegantse naise kätes. Olen kergelt
pettunud baasnootides- puhas muskus, vaevu tuntavad puidu noodid, ei midagi
originaalset ega riskantset. Kuid Estee Lauder on ameerikaliku parfümeeria
lipulaev, ja ameerikalikus parfümeerias on nagu ameerika mägedes, kas
absoluutselt originaalsed ja šokeerivad (ning vaevu kantavad) kompositsioonid,
või totaalne klassika ilma väiksemategi riskita, kus kõik on paigaldatud filligrantselt
sobivatesse riiulitesse. Mulle selline jasmiin siiski täiesti meeldib, ja kuigi
see pole lõhn ei muusast ega inspiratsioonist, sobiks igapäevaselt kontorisse
ja oma sisemise ruumi korraks hoidmiseks.
Comme des Garcons
Black. Eranditult minu element- viiruk, olibanum, kasekoor (või tõrv), nahk, vetiver ja palju palju palju
pipart. Must, mineraalsete aktsentidega suitsune lõhn, mille tekstuur ppigem
meenutab kaunilt vürtsitatud ja põrgu tõrvaga segatud Terre d’Hermes’i. Minu nahal naha ja tõrva, valatava asfaldi
noodid, on eriti väljendusrikkad. Pisut karm, pisut sünge ja väga väga stiilne
lõhn. Minule Black omamine oleks
ohtlik- ma ei suudaks oma nina pudelist ära hoida.
Atelier Cologne Mistral
Patchouli. Nii lõhnab meri varasügisel. See on kuiv kragisev liiv, rasked
tina värvi pilved, kuivanud, joodi järgi lõhnavad merevettikad , kuivavad
kalurite võrgud ja sügav, puhas meretuul. Väga huvitav on patšuli kasutus- tai
ei ole šokolaadi taoline ega magus, ei ole palsamilik, vaid soolane ja õhuline.
Vaevu tuntavad aniisi, iirise juure, pelargooni lehe nüansid ainult rõhutavad soolaseid,
kergeid, ehtsaid merenoote. Väga originaalne, kerge ja looduslik. Sobib
nendele, kes otsivad kerget, mittepealetükkivat ja huvitavat aroomi suveks.
Absoluutne uniseks.
Selle raske kuu valgustasid ka muud, mitte parfümeersed,
avastused:
Fantastiline looduslik dekoor - vanausu sümbolid unikaalne käsitööna https://www.facebook.com/gintvile.giedraitiene/media_set?set=a.118766084847269.16700.100001416356105&type=1
Ülestõusupühade eelne luule – ammu pole midagi nii kaunist
lugenud
Ja muidugi muusika- kuidas ilma temata. Suurepärane Põhjamaa
Trompetist Nils Peter Molvaer
Ning lõbus rütm Süüriast
Ilusaid rahumeelseid kevadisi rütme ja lõhnavat kevadet!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar