Traditsioonilised katsed ja kompositsiooni telje otsingud: Laboratorio Olfattivo

Kooliajast tekkinud harjumus enne kooliaasta algust revideerida  oma maiseid väärtusi, taas tekitada nendes korda, struktuuri ja süsteemi ei ole kuskile kadunud. Kooliaeg on läinud (või siis peaaegu, sest õppimist praegu juba pean mõnuks ja hinge värskenduseks, mitte igapäevaseks rutiiniks), kuid harjumus on jäänud. Sügise hakul tekkib tahtmine rohida lillepeenrad umbrohtudest vabaks ja korrastada oma isikliku ruumi. Alustan asjadest, siis juba ka mõtted, tunded ja muljed hakkavad tasapisi sõeluma, rüselema ja tasapisi leiavad igaüks oma kohta. Ning mosaiik hakkab helkima ainult temale  omase sügavusega ja toonidega, justkui hästi häälestatud organ või Bachi „Hästitempereeritud klaver“.

 

Kui tekkis läheneva korrastamise tunnetus, esimesena mu käe alla sattus lõhnariiul. Milline kokkusattumus, eks ju? Mitmeid kordi seadnud ja ümber seadnud riiuli elanike tõdesin veelkord, et lõhnad ülatava täpsusega peegeldavad nende omaniku isikut, kalduvusi, psühholoogilist portreed. Meie lõhnad on just sellised, millised oleme või tahame olla meie ise. Kui mõelda selle peale, siis ei saagi teisiti olla- kandes lõhna samastame end temaga täielikult. Minu riiul veelkord kinnitas nii mulle, kui ka mind ümbritsevatele inimestele ilmselget tõde, et mulle meeletult meeldivad kontrastid. Kuum ja külm, minimalism ja rokokoo, kinnised kui suletud sulgud ja atmosfäärsed, fataalsed noir ning ažuursed kui ingli tiivad kooslused, vintaažist klaassika ja ultramodernsed lõhnad. Kui tuleks iseloomustada riiuli, millest praegu käib jutt, saaks öelda, et seal on peaaegu kõike, kuid pole kuldset keskset. On olemas teatud nootide, viiruki, apelsiniõite, iirise, galbaanumi ümber pöörlev telg. Kuid on puudu kompositsiooniline telg. Niisiis panin parfümeerse kompositsioonilise telje otsinguid must do nimekirja.

Ja edasi saab ainult ohkida, kuidas elus toimivad paranormaalsed, või, nagu ma neid nimetan, allateadvuse jõud. Külastasin äsja avatud nišši parfümeeria poodi Fragrance Gallery (Lembitu tänaval Tallinnas, kui keegi tahaks järgi proovida) ja kuigi riiulid ahvatlesid heade ja parimatega kaubamärkidega (Ormonde Jayne, Maria Candida Gentile, Puredistance, RanIa J,  Agonist, jne.) ahvatlesid nagu taevane manna, mu jalad ilma igasuguse mõtteta viisid mind Laboratorio Olfattivo riiuli juurde. Minimalistlikud flakoonid mind ei ehmatanud (mulle tegelikult meeldivad minimalistlikud flakoonid, nad lubavad keskenduda peamisele, lõhnale),  Laboratorio Olfattivo loominguga olin ju juba mingil määral tuttav. Kuid mida ma ei osanud oodata, oli see, Laboratorio Olfattivo lõhnad osutuvad selleks samaks kompositsiooniliseks TELJEKS, mis mul oli puudu ja mille otsingud ei andnud minule rahu.

 

Laboratorio Olfattivo parfümeerne maja tuli ilmale aastal 2010. Nende eesmärk on keskenduda lõhna loomise maagiale, fookusega loomingule kui kunstilisele väljendile, ja jättes kõrvale meie ajastu kuninga müügi ja kuninganna reklaami. Viimaste kohta ma ei oska midagi öelda peale seda, et Laboratorio Olfattivo reklaamid ei ole paranoiliselt jälitavad või hüsteeriliselt silmatorkavad. Kuid nende lõhnad… jah, see on ka kunstiline ekspressioon, ka lõhnas kehastatud loomingu idee, ka kvaliteetsed toormaterjalid ning ka see, mida ma otsisin- mitte minimalistlik, kuid ka mitte ülimalt kompleksne ja mitmekihiline kompositsioon. Laboratorio Olfattivo väga edukalt paneb kokku 2-3 põhinoodi ja neid rõhutab, raamib justkui jõkke voolavate kristalsete allikatega veel mitmete mitte domineerivate, kuid selgelt tuntavate, kaasa aitavate nootidega. See on justkui klassikaline concerto, muusikalise kompositsiooni žanr, mitmete paralleelsete põhimeloodiaga ja neid toetavate, arendavate kõrvaliste muusikaliste motiividega. Viimane kui üks selle maja lõhnadest muutuvad ajas, demonstreerivad oma kompositsioonilise iseloomu mitmekülgsust, ülatavad, kuid mitte šokeerivad, harmoonilised. Tõeline kuldne kese.

Laboratorio Olfattivo loomingu portfell on ülihoolikalt komponeeritud. Tsitruseline aroom, „rohelised“ lõhnad, lillelised, orientaalsed lillelised, orientaalsed vürtsikad lõhnad – igaühe maitseks ja arusaamuks. Valik on selline, et kui komponeerima oma isikliku lõhnade garderoobi ainult 3 aroomist, siis siit oleks võimalik valida neid kõike ja omada lakoonilist, kuid täieliku ja maitsekat parfümeerset garderoobi. Mina vägagi huvitun parfümeerse garderoobi loomisest ning see oli hea õpetund, kuidas valida ja komponeerida garderoobi nii, et kõik ego ja imago osad jääksid rahule.

Kuid nüüd- lõhnadest. Alustan traditsiooniliselt, tsitrustest. Noblige kuulub tsitruseliste lõhnade kategooriasse, kuid lõhn on oluliselt keerulisem ja komplekssem kui pelgalt eau de cologne. Tsitruseline algus, kaunistatud erksate ning rahustavate lavendli nootidega, läheb üle lillelisesse, kergelt puuderjasse iirise, kannikese ja apelsiniõite südamesse. Südamenootides lõhn muutub venivamaks, magusamaks, läbipaistmatumaks, baasnootid avanevad soja tonka ubade magususega. Kuid siis tsitruselised ja iseäranis bergamott on tunda kogu aroomi kestvuse vältel, nad annavad üldise värske alatooni, magushapud aroomi noodid meenutavad magusa sametnaha tolmuga kaetud sidruni lutsukommi. Muljet avaldavad nii lõhna avanemise raadius kui ka kestvus. Magusavõitu, kaugeltki mitte minimalistlik, kompleksne tsitruseline lõhn. Suurepäraselt sobib nendele, kes tahavad lõhnaga värskelt, kuid mitte vesiselt, mitte tualeti värskendaja või pesupulbritaolise briisi moodi. Sest  Noblige’l  on piisavalt hästi kasvatatud, pedantne ja dändiliku iseloomuga.

Isegi ei tea, milliste lõhnade hulka peaks kuuluma kaunitar Salina. Ilmselt akvaatiliste lõhnade klassi. Sest Salina lõhnab nagu meri. Ja mitte lihtsalt meri, kuid Läänemeri- vaba meretuule, vaikselt laulva valge mereliiva, merevetikate, merekarpide ja õhukese meresoola kihiga kaetud kivide, õitsvate rannataimete aroomid siin on kõik kohal. Salinat on raske nimetada lõhnaõliks, see ei ole lõhn sõna otseses mõttes, vaid pigem atmosfäärsus, ruumitaju, mis haarab vaadates lõpmatu merd,  laineid, tuule poolt joonitud liiva ja kuulates tuulelaulu ja kajakate kisa. Salina ei lõhna- ta loob isikliu, väga teistsugust, lahtist, struktureerimata ruumi. Lõhna areng on imeliselt kaunis: kõigepealt on tunda soolasust, merevetikate lõhna, hiljem tuleb külma ja läbipaistva merevee kargus, merekarpide mineraalsed noodid, baasnootides ilmneb soojus ja inimese nahale omane pulsatsioon. See on üks nendest lõhnadest, mida tajud pigem nahaga, mitte ninaga, ja see lõhn on võimeline looma ja toetama välistingimustest sõltumatu vaba ja rahuliku sisemise seisundi. Oma mõjuga aroom sarnaneb merevaatlusega- ta on maagiliselt rahustav. Ja veel üks nüanss- lõhn on väga peen, maalitud kergemate võimalike allatoonidega, ning et teda tajuda, tuleb teda kanda, tajuda enda peal, temasse süveneda. Sest vaevalt et inimesed ümberringi kohe ja lärmakalt oskavad hinnata tema ilu, paljudele ju ka meri tundub isemõistetavana, mitte erilise ja kordumatu Looja imena.

 

Esverda on kuulsa ja talendika nina Pierre Guillaume looming, tema käekirja äratundmisel ei ole võimalik ära eksida. Väljapaistev, ainult paarist noodist komponeeritud aroom rõhub kontrastidele, roheline väntske veriver ja pehme udune valge muskus. Vaevu tuntavad tsitruse noodid veelgi võimendavad kontrastsust- vetiveri teravust, isegi karedust ja pehmet valge pilve taolist muskuse kohevust.  Aroom kõlab ebatavaliselt kõrgete nootidega, justkui mezzosoprano poolt esitatav aaria. Kõrgetes toonides, väljapaistev ja kõlav- minule isiklikult isegi liiga kõlav. Magusavõitu. Minu nahal avaneb valgete lilledega. Meeletult suur avanemisraadius ja teatud demonstratiivsus kindlustab, et ta kandja ei jää mingil juhul märkamata. Ideaalne lõhn asjalikule naisele- lakooniline, teravapoolne, kuid naiselik: magusavõitu, kuid konkreetne. Ei ole võimalik ta ära pesta, hoiab oma kindlates kättedes terve kahekordse pikkusega tööpäeva vältel.

Tunduvalt rohkem Esverdast  mulle meeldis teine „roheline“ lõhn, Decou- Vert. See on varajane kevade hommik, hommikukastes ereroheline, mahlane muru, ja alles avanevad esimesed sireli, piibelehe õiepungas. On tunda eriti ilusat, malbet, isegi habrast, kuid  samas piduliku magnoolia aroomi. Aroom- muinasjutt: eksalteeritud, õrnades baasnootides on tunda muru mahlasust, võilille võrsete piimjat mõrkjasust. Ja veel- nii lõhnab vahtrapuu mahl. Puud peale esimest kevadist äikesetormi. Aroom on hubane, katab keha justkui soe mõnus pleed. Aroomi kompositsioon on eriline, suurepärane, keeruline ja kompleksne, kuid eriliselt harmooniline, ta muutub ajas ja lubab harmooniliselt ja selgelt tunda kõiki rohkeid tema noote.

 

Nirmal, paraku, minu nahal muutus arusaamatuseks. Minu lemmik noot, iiris, kannike, mis samuti mulle noodina väga meeldib, tähelepanu köitev porgandi noot- kõik see minu nahal muutus mingisuguseks tolmuseks, pisut roheliseks, pisut imalaks kunstnaha lõhnaks. Või oskamatult lõhnastatud seebiseks kunstnaha kotiks, mille vooder on koos sulanud lutsukommidega.  Minu nahal kompositsioon muutub antikompositsiooniks, kõik ilusad, suurepärased ja meeldivad noodid kaootiliselt kuhjutud teineteise peal ning kummaliselt, arusaamatult läbipõimunud. See on hea näide sellest, et kompositsioon peab minema  samm sammu struktuuriga- ja ärgu visaku mind tomatidega need, kes arvavad, et lõhn on eeterlik, taevalik atmosfääri nähtus ja tema puhul ei saa rääkida struktuurist. Isegi Gaudi ehitistel ja Satie muusikal on struktuur, lõhnad samuti. Testpaberi peal lõhn ei muutu eriti selgemaks. Kahjuks.

Rosamunda, nagu võiks ka nimetusest arvata, on roosi teemaline lõhn. Lõhna looja nina Marie Duchene seostab aroomi Ladina Ameerika maagilise realismina ja hiljuti Teistpoolsusele läinud  Gabriel Maria Marcquez’iga. Mulle tundub, et väga asjakohane assotsiatsioon. Rosamundat testisin teadmata nina inspiratsiooni allikast ning silmade ees kerkis tosin aastat tagasi loetud ja väidetavalt mälust ammu läinud Mehhiko kirjaniku Lauros Esquivel  „Nagu šokolaadi keeduvesi“. Aroom on tulvil tunnetest- küll kurb, küll melanhoolne, kuid tugev.  Tugev kui halastamatu saatuse eest langetatud pea ja tema ees vankumatult sirge, saatusele allutamatu vaimu selgroog. Roos, agari puu, patšuli, puidu noodid, muskus- aroom on tihe, veniv, roos siin on justkui raamatu lehtede vahel kuivatatud mööda läinud täitumata armastuse sümbol. Ilus, tõsine, natuke kurb lõhn. Jällegi- TELG, suurepärane kompleksne, kuid mitte ülepakutud kompositsioon.  

Julgeksin väita, et tegelikult kõige tugevam Laboratorio Olfattivo külg on orientaalsed aroomid. Rikkalikud barokkilikud kompositsioonid, sügavad, erksad, sensuaalsed noodid, läbimõeldud ja filigrantselt täpselt elu viidud ideed. Aroomid justkui hingaksid, elaksid looja ideed läbi, omaksid oma kordumatu isikut ja aurat, nendel on meeletu avanemise raadius ja harmooniline avanemisstruktuur, hiiglaslikult pikk eluiga. Seda saab öelda kõikide eranditeta Laboratorio Olfattivo orientaalsete aroomide kohta.

Daimiris oli loodus naiskeha taktiilse prototüübina,  lõhna looja Pierre Guillaume taotles luua lõhna, mis tekitaks sama tunde, kui alasti naise keha nägemine (huvitav, milline see tunne on?). Minu nahal see tunne on vana hoitud rummi pudeli ning ta kõrvale pandud kardemoni kauna ja luksuslike krookuse õietolmu emakate tunne. Südamenootides on järk järgult tunda pehmet, töödeldud naha ja magusust, baasnootides on kaunis rummis leotatud sametnahk. Nüüd juba tean, et alasti naise keha joovastab sarnaselt meremeeste lemmikjoogile. Oh, need mehed, kui lihtne kõik on nende jaoks J Lõhn, muuseas, on meeletult ilus ja sensuaalne. 

Alambar- ambra fännidele. Soe, tihe, veniv ja magus ambra, kaunistatud kuiva kaneeli pulgaga, mõrkja vanilje kaunaga ja kuivatatud bergamoti koortega. Aeg ajalt on tunda kakaot. Mõjub kusjuures sarnaselt  tassile sooja kakaot või kuuma šokolaadi. Traditsiooniline, gurmaanlik ja väga soe- talveks, pimedaks aastaajaks, kui šokolaad vürtsidega on just see õige võte, mis toetab hingerahu ja kehalist mõnu.  

Alkemi- aroom minu lemmiknoodist, mürrist, ja tema tumedatest, venivatest, mõrkjatest ja palsamilikest variatsioonidest. Alkemi väga meenutab idamaise viiruki aroomi- mõrkjas, kibe, suitsune, samas magus. Mürri taustal avanevad väga ilusad ja mitmekülgsed erinevate puidu liikide noodid, ylang- ylangi magusus ning rahustav, meditatiivne viiruk. Soe, kuid mitte liialt magus, tume, kuid hubane aroom, nii sensuaalne, kui ka hingestatud. Avaneb kihtide kaupa- keha juures pulseerib soojusega ja intiimsusega, kaugemas kihis- meditatiivse rahuga ja jahedate, kaugidas kasutava viiruki aroomiga. Aroom- kameeleon, aroom- võrgutaja, aroom- narkootikum. Tõeline Alkeemia, see ime, kui asjadest sünnib vaim, sõrmedel loetavate koostisosadest sünnib ime.

Cozumel on mitte nii väga orientaalne, kui Kesk- Ameerika aroom. Kui olete juhtunud reisima Mehhikos, mitte mereäärsetes kuurortides, kuid mägedes, väikelinnades, kõrbedes, siis see lõhn peaks teile tuttav olema. Nii lõhnab päikses kuivavad kaktused, kuivav rohi, kuum savi ja põua poolt puudutatud punakas maa. Kuivalt, kergelt magusalt, kergelt kibedalt ja väga atmosfäärselt- justkui kivisest Siera Madre tipust teie eest avaneks kivine kõnnumaa kaktustega, kuivanud muru salkudega ja erineva suuruse kivimitega. Püramiid näitab, et aroomis on kasutatud kanepi lehtede noot, tubakas- ja see lisab aromaatse heina tunnet. Mõningatele- mitte ainult heina. On tunda ka tubaka õite magus aroom, mitmed ürdid. See aroom kõigub kuskil fougerie ja orientaalsete lõhnade klasside vahel. Ta on kergelt metsik, kergelt hippilik ja kummaliselt atraktiivne.  

 

Kashnoir – must, nurruv, gratsiline kass päikeselistel valge marmoriga sillutatud Taormina tänavatel. Kui tõsisemalt, siis see on kõige luksuslikuma Sitsiilia linnakese sarm, kõige mahlakamate maailma sidrunite tsukaadid, rahustav teed jääga jahedus, aromaatne lavendli vahelepanek ja imeliselt kaunite apelsinipuu õite, ehtsate apelsinipuude, mis kasvavad valge marmoriga sillutatud piazza ümber,  aroom. Mahlane, magusalt joovastav, kuid ka värske. Piazza serval asuvast gelatteriast, mis müüb lavendli, sidruni, mandli ja pistaatsia jäätist, ja väikesest kõrval asuvast pagarikojast levib väikese vürtsiga maitsestatud mandliküpsiste ja kange itaalia espresso aroom.  Kuigi aroom on magus, kuigi ta on gurmaanli, kuid siiski elegantne, paindlik ja erk, ehtne hea tuju ja mõnu tooja.   

Nii ma leidsingi oma kompositsioonilise telje. Kuid mitte ainult. Nuusutades Laboratorio Olfattivo lõhnasid tutvusin siiani mulle tundmatute ninade Marie Duchene (Alkemi, Cozumel, Noblige, Rosamunda) ja David Maruitte (Decou- Vert, Salina) loominguga. Jään suure huviga ootama uusi nende aroome. Vaikselt reastan mõtteid, piiran meeletuks õgijaks paisuva parfümeerse isu ja unistan Salinast praeguseks ja Kashnoirist varsti algavaks sesooniks. Kui juhuslik ei vii rööpadest välja järgmise numbrina parfümeerse kompositsiooni telje otsingutes järgmise numbrina märgistatud  Histoires de Parfums parfümeerne maja ja ta looming.

Milline on teie parfümeerse kompositsiooni telg? Kas olete tuttavad Laboratorio Olfattivo loominguga? Kui jah, mis nendest jätsid teile suurima mulje?