Etüüd Nr 6. Reiside alkeemia. Hermes Voyage ja Kenzo La Monde est Beau

Tundub, et selle aasta märksõna minu jaoks on reisimine. On muidugi ka teise polaarsusega märksõnu- pettumus, kurbus. Kuid kord juba on nii- ei ole päeva ilma ööta, ei ole suve ilma talve (no ainult võib olla Eestis), ei ole halva ilma heata.
Viimane aeg on olnud raske. Ja kuskil on see piir, kui ise pead olema endale arstiks, suurimaks toetajaks ja isegi preestriks. Midagi tuli teha- isegi siis, kui ei mingit tahtmist ega jõudu tegemiseks ei olnud.

Tuhmi pilguga vahtisin ümber keerlevat värvilist suve. Pikaid to-do nimekirju. Sõbrade kutseid siia ja sinna. Ja lõpuks- pimedamas nurgas tolmusse maetunud raamaturiiulit. Miski ei kõnetanud. Ainult korraks- hästi korraks vilksatas- üks ammune lemmik, Jurga Ivanauskaite "Reiside alkeemia", kunagine peaaegu et piibel aastaid tagasi noorena lahkunud fantastilisest, müstilisest ebamaisest Leedu maalikunstnikust ja kirjanikust.

Raamat on kolmes osas: Reisid mööda maailma, Märkmed vanade piletide peal ning Reis iseendasse.

Miski nii ei lõdvesta ega vabasta inimest nii nagu reisimine, see välja rebimine vanast keskkonnast ja uute kohtade maagiaga kaasa minek. Reisides me mitte pelgalt tutvume maailmaga, avastame uued, veel nägemata riike ja maastike- samuti me avame ja avatame kõige oma hinge salajaseid, peidetud maailmu. Kui uskuda seda, et Inimene on miniatüürne Universumi peegelpilt, siis ka temasse mahuvad tähed, planeedid, mandrid, saared, ookeanid, mäed, riigid, linnad, metsad, steppid, mered, järved, jõed ja ojad. Ei oskaks vast joonida sellist sisemist maakardi, kuid esimest korda viibides uues riigis või kohas tunnen, kuidas mu sees hakkab lainetama ja tuleb ellu uus ruum, mis siiani on olnud alles valge laik suures allateadvuse kontinendis. 

Eriline hinge transformatsioon algab juba siis kui maanduva lennuki aknast, mööda udust pilvede loori justkui uus ja tundmatu nägu hakkavad paistma päikesetõusust roosad mäede tipud, keskpäeva leitsakus susisevad kõrbed või öise suurlinna tuled. Tundmatu maa läheneb, kuid siis, justkui häbenedes ja hirmul sellest ootamatult intiimsest hetkest surub reisija pilgule hoopis halli ja lameda lennujaama asfaldi pildi, mis on justkui kehastaks igavust, mis on paraku igal maal samasugune. Kuid isegi maandumistrassi monotoonsus juba ehitab teid kõige sügavamatesse allateadvuse soppadesse.

Ja see kõik ongi nii. Reisimine avardab maailmavaadet ja aitab sõeluda oma veendumusi, loobuda kunstlikust ja jõuda selleni, mis on tõsiselt, sisemiselt väärtuslik, mis püsib igasugustes tingimustes.

Seekordne reis aga oli justkui välja rebimiseks koormavast, kurvast ja läbipääsmatust ämbliku võrgust. Reisisin just selleks, et väsitada keha, ergutada mõtlemis- ja reageerimisvõimet- ühe sõnaga- kergendada hinge. Ning selleks hinge kergendamiseks valisin sellise intensiivsema variandi- 10 päeva jooksul üle 5000 km autoga, 7 riiki, kõik selleks, et tempo magnifico peletaks miskit, mis on viimasel ajal mind päris kõvasti närinud. Tavaliselt minuga reisib ka terve hulk parfüüme. Kuid mitte seekord- vähem kui tunni jätkunud pakkimisel viskasin kosmeetika koti sisse ainult 2 flakooni. 

Hermes Voyage d'Hermes minu jaoks on mitte reisimise, vaid puhas rännaku aromaat. Loodud mu absoluutselt lemmiku nina, Jean Claude Ellena, poolt ning kui tahaks olla keeruline, siis nimetaks teda meditatiivselt dünaamiliseks. Valge muskuse taustas õrnalt raevutseb mu lemmik noot- kardemon, talle saatjaks tuleb ka kadakas, pipar, mitmesugused kuivad  vürtsid. Siin on ka mahlakas, küps lõuna Itaalia sidrun- või siis pigem tema koor, koore valge osa, mille mõru aroom teeb lõhna justkui maisemaks, käega katsetavamaks. Ja siiski, siiski... Jean Claude Ellena on tuntud oma sellepoolest, et tema aroomid on efermsed ja õhulised kui unistus. Talle meeldib mängida kontrastidega. Olen kuulnud mitmeid etteheiteid, et Voyage'iga Ellena kordab ennast, et selles žaanris ja sarnaste nootidega ta on juba teinud nii mõndagi. Võib olla selles on terake tõtt. Kuid siiski, kui mitte taotleda parfümeerse entsüklopeedia poole, vaid hinnata Voyage'i iseseisva aroomina, keegi vist ei saaks öelda, et ta on labane, halvasti komponeeritud või on tavapärane nagu üle maailma levinud pizza või Frankfurdi vorstikesed. Voyage'i muskus kõlab värskelt ja kargelt vastu Kesk- Euroopa vanalinnade kiviseid seinu, ta kadaka ja rohelised noodid toovad põhja euroopa metsade melanhoolsust, kardemon lisab lähis ida avastamisvürtsi ning sidrun, sidrun... see on merebriis, mis tuleb kuumal keskpäeval kuskil lähedal asuvast sadamast. Voyage'is on seda nostalgiat, mida tundsin istudes Donau kaldadel ja vaadates päikeseloojangut, igatsedes kalleid inimesi, paiku ja möödunud aegi. Voyage'is on müstilisust ja lootust, mida tundsin Egeri kindluse või Krakowi kuningate lossi seinte vahel- et iga vana sünnitab uut, et asjad on igavesed, kõik see muutumine, mis toimub pidevalt- see pealse kihi sähkerdamine, nii nagu jõgi, mille pinda pidevalt joonduvad ümber vihmatilgad- aga allhoovused elavad oma salapärast igavest häirimata elu. Voyage paneb väärtustama vana ja põhjatud ja ühtlasi tekkitab igatsust avastamata kohtade järgi. Voyage on rändur, mis ammutab jõudu igast uuest kohast ja jätab enda järgi igalpool mündi, mis igaveseks seob teda selle kohaga. Voyage on suvine lõhn, ta on intiimne ja ühtlasi värske, kuid temas on sügavust mida on tunda ainult kõige kõrgematel mäetipudel või kõige koloriitsematel metzosopranidel. Voyage on reiside alkeemia lõhn ja tema helge, voolav avatus uuele on miski, mis võiks köita iga rändurit.

Ja kuna Voyage on üsna sootu, androgüünne lõhn- pigem sosistav kui karjuv, siis kontrastiks võtsin midagi muud. Kenzo La Monde Est Beau.  Tegelikult seda lõhna võiks armastada juba ainuüksi nime pärast. Maailm on ilus, tema vormide rohkus ja ebatäiuslikuks ongi see, mis teeb teda kordumatult rikkaks, meelitavaks, selliseks, mis tekitab isu elada (kes ei ole näinud, väga soovitan samanimelist Roberto Benigni filimi, La vita è bella). Teine väga mõjuv põhjus on tema nina, Daniella Roche Andrier. Tema portfolios on mitmeid minu väga armastatud aroome- Prada Infusion d'Iris, Gucci Eau de Parfum, Guerlain Angelique Noir, Maison Martin Marguela Untitled, Valentino Very Valentino. Mulle meeldib pr Ardieri esteetika ja kindel, kuid mänguline, vahest kerge, vahest väga konkreetne joon. Meeldib kuidas ta võtab nooti ja julgeb uurida tema erinevaid aspekte. Meeldib, et lõhnades on telg- justkui inimesel, kes võib olla misiganes mänguline kameleoonlik, aga selleks on vajalik väga kindel ja selge endaoma isiksus, isiksuse telg. La Monde Est Beau's see telg on mandariin, ja mulle see sobib! Mandariin on see mahlane, pisut magus ja optimistlik vili, mille süües ikka tekkib magus unustus, ja hetkeks, viivuks, ununevad hingevalud ja piinad. Siin aroomis mandariin on küll mündiga, küll musta sõstra mõrkja tonaalsusega, küll apelsiniõitega ja muude kaunite lilledega, küll sandli soojusega. Kuid mandariin on mandariin ja ta naeratav nägu on tunda igal pool. Aroom on uskumatult kaua püsiv ja tundub, et ta suudaks isegi päikest pilvede taga välja võluda. See tuju mis ta toob kaasa- see on Tokayi viinamarja aedade, lõpmatute päikeselillede põlude, laia ja isalikult haarava Donau, tumedade sädelevate ungarlaste silmade tuju... see on tuju, et mis oleks kui oleks... 
Ja ilmselt nõustute, et sellised reisikaaslased, lisaks lastele ja mõnele heale sõbrale, on tõeline palsam hingele. Reiside alkeemia ikka ja jälle koosneb.... inimestest. Uued kohad ja olud ainult aitavad avalduda ja avarduda sellele, mis on enda sees. Iga avastatud sisemine kontinent on tegelikult igihall ja kogu igaviku sees olnud, ja nüüd järsku pinnale tulnud kui tagaajatav Atlantis.

Lõpuks veel mõned tsitaadid Reiside Alkeemiast:
- Kuhu ma ka ei reisiks, tean, et südant sügavamini puudutab mitte muinasjutuliselt kaunis loodus või tuhandeid vanad pühakojad, kuid just inimlik soojus, mis kiirgab nendest, kes jagavad minuga öömaja ja leiba, isegi siis kui tean, et ei näe neid kunagi iial.

- Reisil on peaaegu alati eesmärk ja see eesmärk on ühel või teisel moel kuidagi saavutatav. Seda paraku ei saa öelda nende eesmärkide kohta, mida püstitame endale istudes ühes ja samas kohas. Isegi takistused- mäede pääsud, kaldadelt väljas jõed, kividest ja mudadest piiratud teed- nad on ületatavad. On ju vahest nii, et püüdes kõrval oleva inimese poole peame ületama sügaviku üle mille ei vii ükski sild. Reisides ületame üha uusi barjääre: ajas, kliimas, geograafilistes ja poliitilstes piirides, kommetes, eetilises ja esteetilises tunnetuses.
- Mõnikord reisimine võrdub alkeemiale, kui mitmetest kummalistest, justkui omavahel mittesobivatest komponentidest järsku hinges kristaliseerub ära kuld!
- Uni on reis, mis igal ööl viib enda piiramatu sügavusse. Unes luuakse uusi elustrateegiad ja taktikaid, analüüsitakse erinevaid potentsiaalse reaalsuse stsenaariume, keeratakse ette mitmeid tuhandeid argipäeva olekut seletatavaid filme. Uned pakkuvad ootamatuid asotsiatsioone, julgeid käike ja originaalseid ideid. 
- Mitmed meist saaksid käsi südamele panna ja vanduda, et ei ole elu sees midagi varastanud. Kuid see pole tõsi. Me varastame üksteise ideid, tundeid, isegi aega. Ning olles mittevõimelised nautima seda maailma varastame Loojalt iseendalt.

Iggy Pop, The Passenger