Killud toovad õnne? Kuningliku ajastu lõpp.

Ammu ammu pole kirjutanud. Nii blogiga kui misiganes teiste kirjatöödega on küll kehvasti. Elan mingisugust arütmilist ja laialivalguvat ajastut, nii väliselt, kuid enamasti ikka seesmiselt. Selleks on oma objektiivsed ja subjektiivsed põhjused, kuid üldise tooninga kaasneb totaalne diskordinatsioon (loe: ebakõla) käede ja mõtete vahel. Tunnete ja mõtete vahel. Maa ja taeva vahel. Kõik on sigri migri ja mitmetes erinevates suundades, ja mina muudkui seisan, hõljun seal ristmikul suutmata ega tahtmata valida suunda ega seisukohta. „Mulle meeldib mõelda“ on öelnud mu üks kolleeg. Mulle aga ei meeldi. Kuid olen sunnitud, ja miskit pole frustreerivamat kui tulemusetu, ilma suunata, hulpiv mõtlemine. Seega ka kirjutamine on muutunud frustreerivaks perspektiiviks- kui sõna ei saa teoks, vaid tühjaks õhuks, kui õieti puudub message, siis on paus üsna hea perspektiiv.

Paus ja pakkimine. Pakkimine ja paus. Sel talvel ja kevadel ainuke, kui üldse, elurütm on pakkimise rütm. Tahan või mitte, kuid pean kogu oma maist vara üle vaatama, revideerima, vähendama oma elu ära elanute esemete tülpinud kaost, justkui rehaga harjuda mulda, et ta saaks puhata, hingata ja  võib olla selles sündsas olekus valmistab ennast ette jälle uueks külviks. Harides maad vähemalt teoreetiliselt see võimalus eksisteerib. Harimata maa aga koormab ennast ise üle ja sureb oma monotoonsesse tolmunud ellu. Jahmatav perspektiiv.

Loomult ma pole asjade kollektsioneerija ja vähem asju on mulle pigem parem kui rohkem (väikeste eranditega raamatute ja muusika, võib olla ka lõhnade suhtes). Ei ole mul üldse raske loobuda sellest, mis on oma aja ära elanud. Kuid sellest, mis nagu mulle tundub, veel ei ole ära elanud, sellest loobuda pole sootuks kerge... Isegi üldse mitte kerge. Vaid mõne kuuga näiteks suutsin kildudeks muuta suurt osa oma kööginõudest, ja vanaema poolt kunagi iseseisvaks eluks (ehk siis Tallinnasse kolides) kingitud tšehhi portselaani serviis 24le on muutunud vaid viirastuslikudeks üksikuteks taldrikuteks. Erinevatelt maailma paikadelt toodud kirjude kauside killud muudkui kaunistasid köögipärandat ja õrnast portselanist taldrikud lähevad pooleks lausa käedes või õrna kraanivee juga all. Lõpuks mu käedes rebenesid riided, laudlinad, isegi nuga mu raudsetes kättedes poolitus. See kõik traagikoomilisel moel meenutab hiljuti nähtud filmi geniaalse Stefan Zweigi elust „Hüvasti, Euroopa!“. Mind on ülevalanud oma püsivusega tüütav süstemaatilise automaatse hävitamise laine.

See kõik kahjuks jõudis ka lõhnade riiulini. Olen ammu tähele pannud, et ei ole kunagi nii, et miski protsess elus piirdub ainult teatud elusfääriga. Protsess on energia ja ta lained lõpuks ulatuvad igale poolele, olgu see töö, lähisuhted, sõbrad või koguni lõhnade riiulid. Köhatav mootor võib küll olla lihtsalt mitmeid lööke vahele jätma hakkanud süda piltlik väljendus. Aur klaasiseinal võib küll olla vaid selge maailma nägemise lõpu saadik. Ja nii ka lõhnariiuli pakkimise käigus suure kõlinaga maha lennanud Hermes Faubourg 24 pudel oli minu jaoks ettekuulutaja, justkui ratsanik mustal hobusel (ja ilmselt ilma peata), mis range ja vankumatu tõsidusega tõi mu hulpiva ja väänleva mõistuse sõnumi, mida olen aimanud, kuid ikka ja jälle olin ennast uinutanud, et vältida seda, mida näha ja kuulda pole soovinud.

Hing läks kinni ning kurgu tõusis hiigelsuur tinapall. Üks teise järgi veeresid pisarad. Kuid terav kui nuga selgus ei lubanud peita pead liiva alla- see mida olen aimanud, on saanud teoks. On lõpemas minu jaoks nii tähenduslik, eluliselt oluline etapp. Miski on minemas ja ei tule tagasi. Ma ei tea, kas olen valmis seda lahti laskma- pigem ikka mitte, kuid mind ju ei küsi keegi kah.

Seda lõpu on raske sõnastada. Kuid saan sõnastada seda, mis minu jaoks tähendas Faubourg 24. See mahub vaid paari sõnadesse- kuninglik aroom. Aastaid tagasi lugesin ühest retsensist, et see on selline lõhn, mida kasutaks kui oleks minemas intervjuule....kandideerimas Kuninganna kohale. Väga tõenäoliselt see aroom oleks perfektne näiteks inauguratsiooni ja sarnasteks puhkudeks. Faubourg 24 pole ei kerge ega lihtne, ega isegi kena või meeldiv. On võimatu kujutada kandmast sellist aroomi inimest, kes on lihtne kui kolm kopikat või siis elab, nagu enamasti inimesed kippuvad seda tegema, elustiili õpetuste (või nagu seda moodsalt nimetatakse, vaimse sisuturunduse) järgi. Faubourg 24i on nähtus iseeneset, tal on self- awareness, eksimatu ajastu ja ruumi tundmine ja võime suhestada välismaailmaga ennast reetmata. Väidetavalt kandis printsess Diana  Faubourg 24 oma viimasel elupäeval.

On aroome (nagu ka inimesi), mis minetavad arusaama ilus- kole, maitsev- kõle. Sest selline jaotus, hea- halb, selge see, on ainult KASJUTAJA peas (ainuke võimalik duaalsus, püha Hieonüümose järgi oli hea- halb, ja seegi ei olnud mitte mingisuguste välisnormidega kirjeldatav ega mõistetatav). . Budistid näiteks loevad virgumiseks muuseas ka seda kui suudetakse minetada duaalseid hinnanguid, sest nad ei ole midagi muud kui meie enda arutlused teemal kui palju miski ese, nähtus või inimene on meile meie isiklikus maailmas mugav, pannes silmad algsele loodud asja olemusele, tema olemuslikusele. Faubourg 24 ilu seisnebki selles, et ta ei püüa olla ilus, ta on selline nagu on- tohutult nüanssirikas, kuid samas ka abstraktne: apelsiniõied, nende sügav, joovastav, pisut animalistlik kullatult pruun eliksiir koos barokaalse, summutatud kuldse ambraga. Vaoshoitud, kuid väga jõuline aroom, mis on mõeldud selle maailma tugevatele.

Le Roi est mort, Viva le Roi! Mis tuleb Faubourg 24 asemele? Teadmine, et Faubourg on läinud igaveseks, ja selles formaadis nagu ta oli, teda enam ei tule, oli lõplik. Maailm on muutumisel, ja kuigi Milan Kundera väitis, et maailm on ei muudki kui lõpmatute korduste rada, mina pigem kipun arvama, et kui minna sügavuti, siis miski siin ilmas ei kordu. Esimene instinkt oli mõelda asendamisele, uue apelsiniõite aroomile. Näiteks, Houbigant Oranges et Fleurs, suurepärane, kõlav ja helisev justkui Mozarti klaveri kontsertid, apelsiniõite ja köömne tee aroom. Kuid siis tulid meelde ühte tuttava sõnad, et mu eksperimendid lõhnadega on muidugi huvitavad, kuid mitte vähem huvitav võiks olla mu enda keha, mu enda maise insturmendi lõhn.  

Sisemine hääl, mu Vaikne Ingel, paindumatult sosistas, et kuninglik koht ei ole nii lihtsasti taastäidetav. Õieti, ta on asendamatu. Ja kui see on saatuse tahel tühjaks jäänud, siis jääb vaid peatuda ja vaikuses pidada kinni hinge... „Kes sulle, ütles, kullake, et kuld ei roosteta?“ Ka muinasjutudes et võita printsessi, tuleb läbida katsumuste labürinti.

Niisis, tühi koht ja paus. Killusid kokku korjates kuulan õrna ja paitavat Boris Grebenschikovi häält:

King is coming they say

King is coming they know....