Parfümeeria uudised – peatükk 2.

Peale Nidas veedetud nädalavahetust tekkis olfaktoorne stagnatsioon. Paljudele see oleks lihtsalt reis Leedu mererannikule, mulle, põhjaranniku elanikule, see aga võrdub retkele

avakosmosesse. See, mida ma kogen SEAL, kannan endas veel mõnda aega ja ei taha sellest lahti lasta. See ei ole mälestus- see on tõesti elus seisund, milles igapäevane olme tundub teisejärgulisena, kõrvad püüavad mitte linnaliikluse müra, vaid merelainete kohinat, liiva kriuksumist ja tasast tuulelaulu.. Lahutamatu mälestuste Nidast saatja minu jaoks on  Annick Goutal „Sables“, tema ranniku taimede mesine lõhn, kuuma liiva, päikese ja vaikse melanhoolia järgi lõhnav aroom. Nagu vaataks meresina kuni temast väsivad silmad. Nii see on, et SEALT tagasi tulles veel mitmeid päevi lõhnastan end „Sables’iga“, unistan ja armastan kogu maailma- et see taevalik tunne ei kaoks, säiliks veel veidi…  

Kuid täna siiski läksin parfümeeria uudiseid avastama. Ja pean ütlema- tulemus pole paha!

Calvin Klein „Downtown“.Tootjad väidavad, et selle aroomiga nad loodavad korrata   „Euphoria“ edu. Unistada võib, ütleb vanasõna. Esiteks, lõhn , mis ei kesta kauem kui pool tundi, ei ole võimeline midagi korrata. Teiseks, väga neutraalne on see potentsiaalne hitt, näotu, ilmetu ja iseloomutu. Monotoonne. Natuke valgeid lilli, natuke tsitrust, natuke kannikese lehte- kõik on hingevaluni äratuntav. Isegi minu lemmik ploominoot ei aita, ta on vaevu tuntav- nagu morssi sees. Ja lõpetan isiklikumalt- jälle lõhnas on pirn! Mis toimub, selle suve lõhnades on lausa mingi pirnimaania. Pirninoot lõhnas minu jaoks on võimeline palju ära rikkuma, aga pirninoot mitte eriti kvaliteetses lõhnas ta on võimeline lõhna peale kriipsu tõmmata (minu perspektiivist). Head küljed: neutraalsus, ei tüüta. Roosa vee värv üsna hästi edastab sõnumi tema sisust, aga reklaamvideot küll nimetaksin petlikuks- noh milline küll kiirustav, piirideta linna tüdruk seal on, kui ta lõhnab nii, nagu lai publik küla tantsuüritusel.

Elizabeth Arden „Untold“. Nagu Elizabeth Arden’ilt saab loota- hästi kokku segatud, nurkadeta, pehme, korralik, hästi kasvatatud lilleline lõhn. Kuid jälle- see on uskumatu- domineerib pirninoot! Varsti ma langen parfümeerse paranoia ohvriks ja pirnilõhn hakkab kummitama mind ka unes. Lõhnas on tunda õrnad, siidsed valged lilled (jasmiin, gardeenia), sellel aastal eriti populaarne sõstralehe noot ja patšuli. Kooslus on soe, õrn, rahulik ja natuke igav. Ideaalne lõhn kontori jaoks- hästi tehtud, kuid malbe, rahulik ja isikupäratu.

Guerlain „Acqua Allegoria Nerolia Bianca“. Kuigi Thierry Wasser on Guerlain maja nina ja tema on paljude parfümeeria hittide looja, mina ei ole tema loomingust vaimustuses. Tema lõhnad minule on liiga söödavad, liiga kleepuvad, liiga moosised ja samal ajal lamedad (iseloomuomadus „lame“ on minu parfümeeria sõnastikus on üks negatiivsemaid). Ja tema lõhnad ei avane minu nahal, minu keha ei võta neid vastu. Kuid see Allegoria on midagi muud! See on suurepärane, kõlav, optimistlik, magusalt kibe, väga roheline neroli  ja apelsiniõite duett. Kibe apelsinikoore valge osa ja magus värske apelsiniõite optimism. Lõhn on suurepäraselt komponeeritud, kestab kaua, mängulise vaheastumisega tantsivad kaks peanoodi. Kauakestvad, loomulikud ja orgaanilised on ka baasnoodid, nad on loomulik jätk apelsini teemale. See on lõhn, mille järgi ulatuksin, kui vajaksin jõuvaru, optimismi ja oskust vaadata asjadesse värske pilguga. Või minnes esimesele kohtumisele tüübiga, kes kergelt ajab segadusse- et säilitada selgust ja head tuju. Suurepärane lõhn, mille väikest kogust tahaksin isegi ja kasutaksin rohuna sügismelanhoolia vastu.

Estee Lauder „Sensuous Nude“- uskumatult magus, pehme lõhn, nagu avasilmi vajuksin läbi reaalsuse magusatesse unistustesse. Kookospähkel, mesi, vanill, heliotroop…  mulle  lausa

talumatult magus. Silmatorkav (või ninatorkav) kookose noot meenutab päevituskreemi lõhna, minu nahal kookosenoot avaneb lisaks veel kerge soolasusega, mis antud juhul on ainult teretulnud, kuna on väikeseks tasakaalustamiseks liigsele magususele. Baasnoodid samuti pehmed ja rahulikud. Magusate, intiimse raadiusega avanevate lõhnade austajad võiksid kindlasti „Sensuous Nude“ proovida. Mina isiklikult kasutaksin intiimsel pühapäeva hommikul kašmiir kampsuniga koos. Või õhtul, kui, peale vannil käimist, tugitoolis pehme pleedi kaisus juues kakaod loen raamatut. Selline olfaktoorne taust sobib ka lähenevatele pimedatele, niisketele, süngetele sügispäevadele- et luua isikliku ruumi intiimset soojust.

Carolina Herrera „CH Sublime Eau de Parfum“  kuulub hetkel väga moodsale  patšuli- puuviljade- lillede lõhnakategooriale, mida veel nimetatakse modernseks lilleliseks šipriks. Mulle tundub, et lõhna pudel päris hästi peegeldab lõhna sisu-  üsna õhulist, lendleva, kuid silmatorkava orhidee aroomi, mida saadab selge ploomi noot (mitte ploomi moos, vaid pigem ploomi naha velvetitaoline tekstuur) ja kerge, kuiv, „neutraliseeritud“ patšuli, mis on siin jäänud ilma oma mullaste, viskoossete nüanssideta. Lõhnal pole selgelt tajutavat baasi, ta just nagu ripuks õhus, läbipaistev ja kiiresti leviv. Kestvus on üsna lühike (muud ei saakski loota nii ilmetu baasi puhul). Kuid lõhn omab teatud „lilla“ võlu- „Sublime Eau de Parfum“ võiks köita neid, kellele meeldib magusavõitu, salapärane, sensuaalne orhidee lõhn ja sügavamad, tekstuuririkkad puuviljade noodid.

Kenzo „Flower in the Air“. Sarnasusi originaalse Kenzo Mooniga on vähe ja mulle on see eelis, kuna minule ei meeldi puuderjad „Flower“ noodid, nad liigselt meenutavad riisi pudingu.  „Flower in the Air“ on teravatipuline, raskevõitu roos ilma traditsiooniliste roosi nüanssideta. Täpsemini- see on rooside mets. Roosid on siin rustikaalsed, ei mingit kroonlehtede tundelisust ja aroomi värskust, roos on siin erg ja väljakutsuv. Tuletab meelde Alla Pugatšiovat ja tema „Miljon punaseid roose“. Ergpunane pakendi värv meenutab nõukoguaegset sümboolikat ja lõhn teatud mõttes samuti- ta on terav, kergelt agressiivne, dünaamiline, roosapipar lisab roosile „okalisust“, muud noodid on aga kerged, õhulised ja üsna märkamatud. Ei mingit romantikat ja varjatuid tähendusi. Lõhn konkreetsele, energilisele, töökale ärinaisele. Väga modernne. Huvitav, kas nina Alberto Morrillas on käinud NSVs?

Ginenchy „Ange Ou Demon Secret Eau de Toilette“, veel üks „Ange Ou Demon“ flanker. Alguses, nagu ka originaallõhn, väga väga magus- suhkur, suhkur, palju suhkrut. Üks minu kolleegidest kohvi sisse paneb 12 tükki suhkrut (kuigi muidu jälgib dieeti ja magusat ei söö)- see on midagi samalaadset. Magusus tasapisi taandub ja tuleb meeldiv üllatus- süda avaneb selgete, kargete, mahlaste õunanootidega, taustaks on tunda tasakaalustavad teenoodid. Üldine mulje- nagu jooksin väga magusat türgi õunateed. Väga positiivne on see, et õunanoodid on loomulikud, mahlakas- harmoneerivad varasügistesse tujudega.

Summa summarum- palju positiivseid uudiseid. „Nerolia Bianca“ meeldis niivõrd, et sooviksin väiksemat kogust isiklikuks kasutamiseks, „Flower in the Air“ ja „Ange Ou Demon Secret de Toilette“ proovin veelkord, et saaksin nendesse süveneda. Ja ainult „Downtown’i“ klassifitseeriksin kandmiseks mõttekõlblikuna.

Mina ja minu edevuse riiul oleme ootamas omapärast pärli, Serge Lutens „Tubereuse Criminelle“, ülevaade varsti ilmub blogis.