Metallica Through The Never. Kuidas lõhnab õudusunenägu?

Ühel rahulikul kolmapäeva õhtul otsustasin, et aitab. Tahan džässi. Oli piisavalt hilja ja džässi võimalused olid üsna piiratud - ainukesena huvitava džässipalana tundus kino. Nii läksingi vaatama „Metallica Through The Never“.

Minu suhted heavy muusikaga on sellised … omapärased. Mulle ta on vajalik, nagu klassikaline muusikagi. Kui isiklik energia arvesti näitab isegi põhjamaade jaoks madalaid pöördeid, raske muusika on suurepärane „laadija“. Suurepäraselt laeb ta ka hommikuti, kui uimane nagu kärbes sügisel liigun igapäevaste olmetööde suunas. Laeb siis, kui ei motiveeri ei kuum kohv, ei lemmiktöö ja isegi, andestage mind, kallid lugejad, lõhnad. Inglise keeles selliseid päevi nimetatakse bad hair day, ja ma suurepäraselt mõistan rokkarite soengute kontseptuaalset tähendust.

Olen ehmatanud mitmeid oma kolleege, kui peale kiiret hüpet mu autosse ja võtme keeramist hakkas kostma Black Sabbath või Sepultura. Habras jõhker naisterahvas.

Tegelikult kõik pole nii lihtne. Selles muusikas on palju selliseid emotsioone, mida pole "viisakas" väljendama, neid tuleb alla suruda – nii nõuavad sotsiaalsed normid. Viha, meeleheide, piiripealne eksistents, agressioon, surma õudused, muutumine loomaks- kõige loomulikuma väljapääsuna, masside psühholoogia, inimese väärtuse ära nullimine- heavy muusika kannab endas palju õrnaid teemasid, ja eelkõige inimene versus sootsiumi polaarsust. Võib olla sellepärast rokkarid polegi kõige integreeritum sotsiaalse mehhanismi osa- meid nende juures ehmatab liialt valusasti tajutav meie endi elude destruktiivsus.

Nagu alati, hakkasin mõtlema, kuidas see kogu asi võiks lõhnata. Milliste lõhnade abil võiks Metallica vokaal Lars Ulrich kütta oma hullumeelset publikut. Kütta nii, et nad unustaksid oma sünniaasta, nime ja perekonnanime, ja igavese vaesekese- keha. Ja oli selgemast selgem, et siinkohal oleks asendamatu Etat Libre d’Orange (ELDO) lõhn „Secretions Magnifiques“ („Suurepärased eritised“). Skandaalse nimetusega lõhn on loodud aastal 2006 nina Antoine Lie poolt. Hära Lie käekiri on kergesti ära tuntav- ekstsentriline lõhnalooja on loonud isegi 8 aroomi mitte vähem ekstsentrilise kaubamärgi Etat Libre d’Orange jaoks, mitmeid lõhnasid originaalsetele parfümeeria pioneeridele Commes des Garcons. Laiale puublikule tuntutest lõhnadest hr. Lie käe all on sündinud Versace „Bright Crystal“, Burberry „Brit Gold“.  Tema suurepäraselt kasutab ekstravagantseid, teravaid, mitteharilike noote, tema lõhnades on kõike palju ja see kõik on kuidagi ebakorrapäraselt paigutatud, just nagu ei olekski tegeletud lõhna komponeerimisega, harmoniseerimisega, ilustamisega. Mingi pöörane parfümeerne kubism. Veel üks eripära- kasutab „soolaseid“ noote, nii et klassikalist õrna naiselikku lillelõhna temalt pole oodata.

„Secretions Magnifiques“ loominguline idee, selle eest, on üsna omapärane- lõhnalooja taotles meie suurima vara, meie keha poolt toodetavate eritiste, vere, higi, sperma,  sülje, lõhnade pudelisse kokku korjamist. Seda kõike kasutades piima, opoponaksi, merevetikate, iirise, kookose, sandlipuu noote. Nagu nina Lie ise ütleb:  „lõhna kontseptsioon seisneb selles, et peegeldada, mis toimub keha sees kui inimene elab läbi emotsiooni, kui näiteks oled koos mehe või naisega, või ihaldad kedagi. Kehavedelike mehhanism, kuidas see lõhnaks, kui ta oleks mitte keha sees, vaid väljaspool? Kui tunned tunnet, veri liigub kiiremini, saad rohkem adrenaliini, higistad, sest oled erutatud … Kui seda tunnet muundada lõhnaks, milline see lõhn oleks? Kuid tõsiasi on see, et see lõhn ei koosneks lilledest ega vaniljest, sest see pole see, millest sa koosned. See on väga kontseptuaalne lõhn, pigem olfaktoorne väljakutse. Või, julgeksin öelda, kunstiteos. Selleks peab omama teatud mõtlemistüübi ja olla teadlik lõhna loomise kontseptsioonist veel enne seda nuusutamist“.

Lõhn on väga huvitav selle poolest, et ta on tõenäoliselt parem tuntav füüsiliselt kui tajutav lõhnana. Instinktiivselt reageerib kogu keha. Algus on just selline, nagu oleksid saanud tugeva ja ootamatu löögi vastu nina- suus tekkib tajutav vere maitse. Algselt veel õrnad verenoodid lähevad järjest tugevamaks, pealetükkivamaks ja teravamaks, kuni nende mõju võib liigitada tugevalt pulseerivate meelekohtade tajuga. Veel hiljem terav metalsus hakkab segunema sooja piima ja iivelduseni magusa kookose lõhnaga, ja kogu see mass muutub kleepuvaks, rasvaseks, tihedaks … nagu teatud sordi kehamahlad. Ja just siis, võib olla selleks, et päästa kandjat totaalsest kultuurilisest ja olfaktoorsest šokist, ilmub mingisuguste süütute aasa lillekeste lõhn, mis siin, arvestades juba ilmsile tulnud aroomi aspekte, häivitab lõplikult- tekkib õudusunenäo efekt. Need lillekesed on nii süütud ja lapslikud, et panevad tõsiselt kahtlema reaalsuse ehtsuses. Ja just reaalsuse kontrolliks lõhn sobib suurepäraselt, sest ta alalõpmata muutub ja toob järjest uusi nurkasid, kuni psüühika keeldub  proovimast aru saama, mille järgi sa ise ometi lõhnad. Ja nagu seda oleks veel vähe- lõhn on erakordselt hea kestvusega. Päris lõpp särab pehme laste puudri ja paari soolase noodiga kaunistatud soe piima järgi- nii peaksid lõhnama hellad valged kohevad lapsepõlve mälestused.

Peab ütlema, et lõhna avanemine ja nootide kandvus sõltub väga palju lõhnakandja nahast. Mõned tunnevad piimja soolasust, teised- metalseid verenoote. Mulle aga vedas- minu nahal lõhn avaneb oma täisbukeega ja suurepäraselt sobib selleks, et jalust maha lööma kõiki, kes sattuvad teele.

Küsiksite, et milleks selline lõhn on vajalik? Kõigepealt Metallica’le J Sest see on kontseptuaalne lõhn ja ta suurepäraselt kehastab seda, millest Metallica mängib ja möirgab. Oleks suurepäraselt sobinud ka keskkajal, et massidele kinnitada sünnijärgse keha patu mõistet.

Ja ei saa salata ka seda, et kui kandsin „Secretions Magnifiques“, inimesed vaikselt jälgisid mind ja minu liikumistrajektoori oma ninaga (ja mis sest, et salaja). Öelge mida tahate,  aga patud ahvatlevad…

 

 

 

Metallica Through The Never. Kaip kvepia siaubas?

Vieną ramų trečiadienio vakarą nusprendžiau, kad visko gana. Noriu džiazo. Pasityrinėjau miesto siūlomą programą tam vakarui- vienintelis užkabinęs džiazas buvo kine. Taip ir nuėjau žiūrėti „Metallica: Through The Never“.

Su sunkia muzika mano santykiai tokie… savotiški. Man ji būtina, kaip kad ir klasika. Kai asmeninis energijos skaitliukas sukasi net ir pagal Estijos standartus lėtais apsisukimais, sunki muzika gerai pakrauna. Gerai pakrauna ir iš ryto, kai, mieguista kaip musė, judu link darbų kasdieninių. Pakrauna, kai fiziologijos nebemotyvuoja nei karšta kava, nei mylimas darbas ir net, atleiskite, mieli skaitytojai, kvepalai. Angliškai tokias dienas vadina bad hair day, ir aš puikiai suprantu rokerių šukuosenų konceptualiają prasmę

Esu išgąsdinusi ne vieną bendradarbį, kai, paskubom jam įšokus į mano mašinėlę ir man pasukus raktelį, užriaumodavo Black Sabbath ar Sepultura. Trapi sužvėrėjusi moterėlė.

Iš tikrųjų viskas ne taip paprasta. Toje muzikoje daug tokių emocijų, kurių nepriimta išgyventi- jas reikia užgniaužti, sociumas taip reikalauja. Pyktis, neviltis, egzistencija ant ribos, agresija, mirties baisumai, sugyvulėjimas kaip natūraliausia išeitis, masių pishcologija, individo nužmoginimas- sunkioji muzika neša daug opių, sociumas prieš inidividą, temų. Gal užtat rokeriai ir nėra pati labiausiai integruota sociumo dalis- destruktyvi mūsų paties gyvenimo nešama išraiška ir tamsusis mūsų pačių veidas gąsdina.

Kaip visada, susimąsčiau, kaip tas reikalas galėtų kvepėti. Kokių kvapų padedamas turėtų Metallica vokalistas Lars Ulrich šokdinti savo pakvaišusią publiką. Šokdinti taip, kad toji pamirštų savo gimimo metus, vardą ir pavardę, ir amžiną varguolį- kūną. Ir man tapo aišku, kad Etat Libre d’Orange (ELDO) kūrinukas „Secretions Magnifiques“ („Nuostabios išskyros“) čia tiktų kaip niekas kita. Skandalingai pavadintas kūrinys sukurtas 2006 metais Antoine Lie, kurio braižą labai nesunku atpažinti- ekscentriškasis parfumeris yra sukūręs net 8 kvapus ne mažiau ekscentriškam Etat Libre d’Orange ženklui, nemažai kvapų originaliesiems parfumerijos pionieriams Commes des Garcons. Iš plačiajai publikai žinomų kvapų sukūręs Versace „Bright Crystal“, Burberry „Brit Gold“.  Jis puikiai žongliruoja ekstravagantiškomis, aštriomis, neįprastomis natomis, jo kvapuose visko daug ir tas viskas kažkaip ekstravagantiškai išmėtyta, tarsi nė nebandyta komponuoti, harmonizuoti ar pagražinti. Dar vienas išskirtinis bruožas- naudoja „sūrias“ natas, taigi klasikinės švelnutės moteriškos gėlinės kompozicijos iš pono Lie tikėtis būtų sunku.

„Secretions Magnifiques“ kūrinio idėja, vienok, neįprasta- parfumeris norėjo perteikti mūsų didžiausio turto- kūno, jo veiklos produktų- išskyrų, kvapus: kraujas, prakaitas, sperma, seilės- va kokius kvapus bandyta pagauti ir uždaryti į buteliuką- tam panaudojant pieno, opoponakso, jūros dumblių, vilkdagio, kokoso, sandalmedžio natas.

Kvapas labai įdomus tuo, kad jis, ko gero, geriau juntamas fiziškai, nei nosimi. Į jį instinktyviai reaguoja visas kūnas. Pradžia yra tokia, tarsi būtum gavusi stiprų ir netikėtą smūgį kumščiu į nosį- burnoje fiziškai juntamas kraujo skonis. Iš pradžių švelnokos metalinės natos įkyriai stiprėja ir aštrėja, kol pasidaro juntamos tarsi pulsuojantys smilkiniai. O dar paskiau aštrus metališkumas pradeda maišytis su šiltu pienu ir šleikščiai saldžiu kokoso kvapu. Tarsi kokteilis būtų dar nepakankamai beprotiškas, jame atsiranda ir jūrų dumbliai- jie čia suteikia kažkokio sūraus šviežumo. Tarsi šviežios žuvies kvapas, kurį perrėžia pieninis kokoso saldumas, ir visa ta masė tampa lipni, gliti, tiršta… kaip tam tikros rūšies kūno sultys. Ir čia, gal kad išgelbėtų nuo visiško kultūrinio ir olfaktorinio šoko, pasirodo kažin kokios nekaltos pievų gėlytės, kurios, kvapui jau atskleidus savo stulbinančius efektus, čia galutinai pribaigia- sukelia kone siaubo filmo efektą,  tokios jos čia nekaltos ir vaikiškos, kad suabejoji realybės tikrumu. Realybės testui kvapas tikrai tinka, nes ir pats be atvangos mainosi, ir tiesiog neįmanoma suprasti, kuo tu čia dabar kvepi- psichika dirginama kone kiekvieną minutę. Ir lyg to būtų dar maža- kvapas labai patvartus. Pati pabaiga sublizga švelnia vaikiška pudrele ir šiltu pienuku su keliom sūriom natom- tarsi švelnūs balti pūkuoti vaikystės prisiminimai.

Reikia pastebėti, kad kvapo sklaida ypač priklauso nuo odos- kai kurie jaučia pienišką sūrumą, kiti- metalines kraujo natas. Na, o man pasisekė- ant mano odos kvapas skleidžiasi pilna puokšte ir puikiausiai tinka nuokautuoti visus pasitaikiusius po ranka.

Sakysit, kam toks kvapas reikalingas? Metallicai, visu pirma J Nes tai konceptualus kvapas, ir jis kuo puikiausiai olfaktoriškai įgyvendina tai, apie ka Metallica groja ir riaumoja.  Puikiai būtų tikęs viduramžiais masėms teigiant prigimtinį kūno nuodėmingumą.

Ir negaliu nepridėti, kad dėvint „Secretions Magnifiques“ žmonės mane vistik uostinėjo (kad ir paslapčia). Sakykit, ką norit, o nuodėmė traukia…

 

 

Reiside geograafia. Suurlinnad ja parfümeeria.

Kas olete näinud Julian Schnabel filmi „Le Scaphandre et le Papillon“ („Skafander ja liblikas“)? See on reaalelus sündinud lugu ajakirja Elle toimetajast Jean – Dominique Bauby’st ja tema õitsemisaja tipus  kogetud täielikust paralüüsist, kuid mitte teadvuse varjutusest. Kas olete kunagi proovinud mõelda, mida tunneb inimene, kes ei saa liikuda, kelle ainuke reaalne liikumine toimub ta peas? See on ju eriti aktuaalne tänapäeval, kui paljud meist on lukustatud olmemuredesse, kohustustesse ja töödesse. Sest paljud meist ei julge ja ei saa eirata neid piiranguid ja tagasi vaatamata liikuda soovitud suunas. Ja neid julgeid nimetatakse „hulludeks“ ning vaikselt kadestatakse …

Mulle väga meeldis peategelase, kes suutis liigutada ainult oma ainuühte silma, mõtte, et keegi ei saa teda takistada liikumast ja rändamast … mõtetes. Keegi ei saa takistada pimedatest mälunurkadest tuua välja tajude mälu katkendeid ja nendest luua enda uue, soovitud reaalsust. Kõlab üsna autistlikult. Kuid tänapäevasele kõrgel arenguredelil kõikuval hommo sapiens’il, üsnagi vältimatu seisund.

Veel  saab teha olfaltoorseid rännakuid. Tänapäeval tehakse hingerännakuid, astraalrännakuid, nii et miks mitte olfaktoorseid? Tuletame meelde teatud kohas tekkinuid mälestusi, tajusid, helisid, lõhnasid- ja start!  Paljusidki lõhnaloojaid, nagu keskaegseidki portugallasest meremehi, inspireerivad võõrad maad. On loodud lõhnasid, mis kannavad erinevate maailmanurkade nimesid ja taotlevad edastada nende kohtade hingeelu. Psüholoogid väidavad, et edastades muljet, affekt’i, me vabastame end nende mõjudest. 

Tänaseks olfaktoorseks rännakuks valisin suurlinnasid- nelja Euroopa ja ühte slaavi pealina. Külastame Roomat, Pariisi, Londoni, Berliini ja Moskvat.

Rooma. Kuidas te mäletate või kujutate ette Roomat? Minu jaoks Rooma on motorollerid, dramaatilised Itaalia operad, jalgpall, Trevi purskkaev, tuvid ja imemaitsev Itaalia jäätis. Ja veel sogane Tiberi jõgi. Mitte väga suur linn (vähemalt pole tunnet, et oleksid suurlinnas) ja kolossaalselt suured rajatised. Rooma, kahtlemata, on ehitised ja tänavad, arhitektuuri sümfoonia. Suurejoonilisuse ja lihtsuse kontrast. Klassikalise, muljetavaldava Itaalia elegantsi sünonüüm. Ülimalt pidulik, kuid põnev nagu see laul

Laura Biagotti jaoks Roma  on mõru mahlakas greip ja roheliste pikaokaliste vahemere mändide vaigusus. „Roma“ suurepäraselt kombineerib mõrkjaid rohelisi noote (greip, küpsemata mustsõstra marjad) ja vaiku- pühale linnale kohaselt on siin tunda mürt, ambra ja palju pehmeid, sojendavaid vürtse. Lõhn ei ole lilleline ega magus, samuti ei saa teda nimetada akvaatiliseks ega puhtalt tsitruse lõhnaks, ehk peamine omadus on siin vaigusus . Teate vist isegi seda tunnet, kui kuumal suvepäeval jalutades männimetsas on tunda mändide värskust ja vaigude tihedat aroomi. Või värsket, päikse käes soojenenud saepuru lõhna.   Sellest kõnelebki Laura Biagotti „Roma“- mitte suurejoonelisusest ja dramaatilisusest, vaid vanalinna rusude päikese käes kõikuvatest pehmetest igihaljadest mändidest. Kui otsite ebatraditsioonilist värsket, kuid mitte WC värskendajat meenutavat aroomi, sõlmige tutvust „Roomaga“. Sest kõik teed viivad Rooma. 

„Roma’l“ on paar flankerit.  „Acqua di Roma“ on sootuks erinev, see on mimoos (mis mingil määral meenutab meie pärnaõit, kuid rohkem puuderjat) ja akvaatiline (vesine) baas. Puuduvad originaalile omased tsitrused ja vaigud. See on kerge lilleline vesi, mitte paha, kuid ma mitte väga eriline. Ka mitte sarnane sogase Tiberi jõe veega.

Selle aasta uudis, „Essenza di Roma“ jällegi märgatavalt erineb originaallõhnast. Esimese viiuli koht on siin magusal mandariinil, ta on raamitud sandlipuuga ja vaniljega. Baas on tehtud mitte vaigulistest nootidest, vaid magusast vanilje puudrist, ja puuderjad noodid on siin väga tugevad. Lõhn hoiab väga kaua ja ajapikku muutub veelgi tugevamaks. Kuid, minu arvamusel, tal puudub originaalversiooni eripära ja loomulikus. Rooma ei lõhna puudri järgi, sugugi mitte

Otsite puudri, minge Pariisi. Ma olen veetnud Pariisis mitte just vähe aega ja võin kinnitada, et puudri lõhn on sellele linnale tõesti omane. Nagu ka rooside lõhn. Just Pariisi pargid ja õitsvate võsakestega kaunistatud linnatrepid on minu jaoks tõeline Pariisi nägu (ja veel kurikuulus Pariisi metroo, kuid tema lõhna ma küll ei igatse).

Yves Saint Laurent pühendas legendaarsele moe, parfümeeria ja armastuse pealinnale lõhna „Paris“. 1983 aastal kuulsa „nina“ Sophia Grojsman’i poolt loodud Pariisi aroom lõhnab natu terve kuhi, kallitäis roosasid roose. Algsetes nootides roosid on koos hommikukastega, värsked, siis lisanduvad tugevad kannikese noodid, nendega kasvab puudrilisus ja väljapeetus. See on naiselik, elegantne puuderjas roos.  Need roosid on järjest rohkem dramaatilised, säravad, täidavad oma olekuga tervet ruumi, kõrvadest varbadeni elegantsed nagu pariisitaridki. Lõhn kohustab – tema taotleb naiselikku, hästi kokku sobitut riietust, head maniküüri ja kvaliteetseid aksessuaare. Ja kahtlemata ka võluvat, elavat naiselikkust

 

„Paris’i“ edukust ära kasutades on toodetud terveid 13 flankereid. Nad kõik räägivad erinevatest roosi sortidest, alates metsikust kibuvitsast kuni kuningliku grandiflora’ni.  Roos on kõiki „Paris’i“ flankerite läbiv teema, kuid nüansid lõhnadel on väga erinevad, ja samuti on väga erinev ka kvaliteet. Kuulus “Paris“ siiani on saadaval meie poodide riiulitel, nii et kasutage juhust ja uurige järgi, mismoodi lõhnab Pariis a la Sophie Grojsman.

Oma variandi, mismoodi lõhnab Pariis, pakkus ka Balenciaga. Tema „Paris“ lõhnab õrnade, märgade kevadiste sinilillede järgi- pudelis on terve taim, alustades mullastest juurtest, rohelistest lehtedest, ja lõpetades õitega, mis siin lõhnas pole sugugi domineeriv aspekt. On teatud kerge puudrilisus, kuid ta on kerge, ei kohusta, ei lämmata ega sega. Pasteelsete pooltoonide lõhn. Lõhn noorele, muretule, vabale ja kütkestavale pariisitarile. Reklaami pilt antud juhul väga hästi annab edasi lõhna olemust

Pariisist Londonini on ainult käega katsuda. London aga pole ainult Tower’i sild, Big Ben, Rahvusgalerii ja Buckingham’i Palee. London- see on kõige kirjum võimalik rahvas, street life, raamatud, kunst iga nurga peal, aromaatne tänaval joodav kohv ja muidugi muusika. Palju palju kõige suurepärasemat muusikat. Just londonlane Iggy Popp lauliski „I am the passenger“.

Polegi ime, et SELLISELE linnale on ka pühendatud rohkem kui üks lõhn.  Paul Smith „London“ avaneb maitsva, suus sulava, magusa kirsiga mõrkja patšuli taustal. Või tiheda, magusa kirsi likööriga. Tuntavad on konjaki noodid. Suurepärane, rikkalik, magus, kuid mitte kleepuv, tihe, dekadentlik lõhn. Ideaalselt sobib külma ilmaga.

Burberry „London“  jällegi paremini avaneb sooja ilmaga, siin esimest viiulit mängivad valged lilled, eelkõige gardeenia, baasi seob kokku soe sandlipuu lõhn. Minu naha peal Burberry „London“ lõhnab nagu metsmaasikad ja metsmaasika limonaad. Lõhn on väga kreemjas, siidne, sile nagu teine nahk, avaneb julgelt, joovastavalt, kuid teatud väljapeetusega. Mitte nii boheemlik kui Paul Smith Londoni laps, pigem suurepäraselt täiendab klassikalise riietuse ja kontskingade kombinatsiooni.

Nii väga tahaksin veel ühte Londoni nimelist aroomi, sellist, mis peegeldaks tema boheemlaslikust, hubaseid peidupaike, crazy olekut- kõige seda, mis minule, Nõmme provintsiaalile, annab tiivu. Ootan!

Morn Berliin, õigemini, see, mis on Berliinist jäänud sel mail, kui lõppes sõda. Hallid, lootusetud, verega pritsitud ja kuulidest auklikud rusud, ümber aga naerulaginas õitsev kevad. Surm ja elu- teineteise käevangus. Kevad ilma lootuseta. Säravad punased naise huuled, hästi peidetud pisarad ja lootusetus, ja see kõik õitsvas nooruses. See on noor  Berliini naine, õitsev, ilus, kogu nende mõttetute julmuste tunnistajate- rusude- käevangus. See on roos, mis kasvab keset halli betooni. See on Serge Lutens „La Fille de Berlin“. Annan end ülesse- ma olen hull selle lõhna järgi. Tema kontrastide- soe, sensuaalse verevärvilise roosi ja tigedate, teravate musta pipra, kibedate, metalli taoliste, arvatavasti mürri nootide- järgi. See on selline lõhn, nagu sa teaksid, et miski enam pole endine, nüüdsest kõik, absoluutselt kõik on teisiti- ja korjates end kokku, teravik südames ja naeratus huultel, astud edasi. Elusse.   

Ju vist sellest seisundist mängisid Art of Noise, parafraseerides prantsuse impressionistlikku muusika algatajat Claude Debussy’d ja andes talle oma au.

 

Viimane tänane peatus on Moskva. Tulipunane müstilise Venemaa pealinn. Linn, kus nagu New York’is, kõik on võimalik. Kirju, särav, kontrasti tulvil linn. Moskva on intensiivne, mitte igaühe rahakotile, selgroole ja närvisüsteemile, siin elu keeb ilma kompromissideta, ilma reegliteta ja moraalideta. Midagi lähedast kehastunud põrgule- huvitav, samas hirmus. Kuidas te arvate, mismoodi võiks Moskva lõhnata? Imelik, aga siiani moetööstus pole julgenud selle kirga linna ekstrakti panna kinni pudelisse. Seda tegi kodumaine Venemaa tootja Novaya Zarya, arvatavasti aastal 1913 tuues turule aroomi „Krasnaja Moskva“. Isegi aroomi ilmumise aasta, nagu paljuski Venemaal, on ümbritsetud legendidega- see on ainult arvatav lõhna ilmumise aasta. Aga Moskva, palun väga, lõhnab punaste nelkide järgi. Teravad nelgid, madalatoonilised tolmused pipra noodid, terav bergamott, klassikalised puidu noodid. Ehtne rangelt klassikaline lilleline šipr, samas stiilis nagu vana Chanel klaasika, Nina Ricci L’Air du Temps jne. Tõsine, klassikaline, rikkalik aroom samasugusele naisele. Teda kandes ei sobi itsitada ega vahtima pilvi. Tema kohustub. Nagu kohustubki Moskva- olla valvas ja jälgida selle hullumeelse linna mängureegleid.

Mis tunnet teis tekkitavad eelnimetatud linnad, kuidas nad lõhnavad, kõlavad teie jaoks? Milliseid lõhnasid teie valikside nende linnade jaoks?

Iki pasimatymo Pärnu!

 

 

Šį šeštadienį, spalio 12 dieną, Pärnu Port Artur prekybos centras rengia Mados ir Grožio dieną. Prisidėsiu ir aš-  pasakosiu apie kvapus rudeniui, naujas parfumerines tendencijas, padėsiu sudaryti individualų parfumerinį profilį (individualiai parinkti kvepalus). Bus proga gyvai išgirsti superinius Leena Kuurma ir Marten Kuningas.

Iki pasimatymo!

Rūta

Kohtumiseni Pärnus!

Sel laupäeval, 12 oktoobril, Pärnus, Port Arturi Moe- ja Ilupäeva raames, räägin sügislõhnadest ja parfümeeriast, teen ka lõhnaprofileerimist (aitan teha individuaalseid lõhnavalikuid). Kellel huvi, kohtumiseni kl 14 Port Arturi Ilukohvikus (kus saate kuulata ka suurepärast Leena ja Marten Kuningase muusikat).

Näeme!

Rūta

Kelionių geografija. Didmiesčiai ir parfumerija.

Ar esate matę Julian Schnabel filmą „Le Scaphandre et le Papillon“ („Skafandras ir drugelis“), tikrais faktais pagrįsta istorija apie Elle redaktorių Jean – Dominique Bauby ir jo išgyvenimus, žydinčiame amžiuje patyrus pilnų paralyžių, bet ne sąmonės užtemimą? Ar esate susimąstę, ką jaučia žmogus, negalintis pajudėti, kurio vienintelis tikras judėjimas vyksta tik jo galvoje? O juk tai taip aktualu daugeliui, kuriuos surakinę kasdieniniai rūpesčiai, pareigos, darbai. Kurie negali nevaržomi pasukti norima kryptimi ir nebeatsigręžti atgal.

Man labai patiko pagrindinio herojaus, suparalyžuoto ir judinančio tik vieną akį, vyro, mintis, kad niekas jam negali sutrukdyti keliauti… mintimis. Ištraukti į paviršių pojūčių atsiminimų nuotrupas ir klijuoti iš jų savo naują, trokštamą realybę. Skamba gan autistiškai. Bet tai neišvengiama ir būtina būsena šiuolaikiniam ant aukštos išsivystimo pakopos laviruojančiam hommo sapiens.

Apie toki keliavimo būdą dainavo Jamiroquai, „Travelling without moving“.

 

Dar galima keliauti olfaktoriškai, prisimenant vienos ar kitos vietos sukeltus įspūdžius, garsus, kvapus, pojūčius. Kvepalų kūrėjus, kaip ir viduramžių portugalų jūrininkus, inspiruoja sveti kraštai. Yra sukurta kvapų, pavadintų įvairių pasaulio kampelių vardais ir besistengiančiais perteikti jų sukeltus įspūdžius. Psichologai sako, kad perteikdami įspūdį, mes išsivaduojame iš jo galios.

Olfaktorinei kelionei šiandien pasirinkau miestus, sostines – tris europietiškas, ir vieną slavišką. Taigi, apsilankysime Romoje, Paryžiuje, Londone, Berlyne ir Maskvoje.

Roma. Kokią jūs ją įsivaizduojate ar prisimenate? Man Roma- tai motociklai, dramatiškos itališkos operos, futbolas, Trevi fontanas, balandžiai, ir nuostabūs itališki ledai. Ir dar purvina Tiberio upė. Nedidelis miestas (bent jau ten nesijauti, kad būtum didmiestyje) ir kolosaliai dideli pastatai. Be abejo, Roma- tai pastatai ir gatvelės. Didingumo ir paprastumo kontrastas. Roma- tai klasikinės, įspūdingos itališkos elegancijos sinonimas. Kartu ir pompastiškas, bet ir jaudinantis, kaip ši daina:  

 

O va Laurai Biagotti Roma- tai kartus sultingas greipfrutas ir žalių ilgaspyglių viduržemio pušų sakingumas. „Roma“ puikiai derina kartokas, sprangias, žalias natas (greipfrutas, nesunokę juodieji serbentai) ir dervas- kaip ir pridera šventam miestui, čia juntama mira, ambra ir nemažai švelnių, mikštų prieskonių. Saldumo ir gėlių čia nėra, bet kvapas vienareikšmiškai nėra citrusinis ar akvatinis, labai jau ryškios čia dervos, sakai. Turbūt žinote, kai vaikščiojant karštą vasaros dieną po pušyną uodžiate pušų gaivumą ir tirštą jų sakų aromatą. Arba uodžiate saulėje įkaitusių, šviežių pjuvenų kvapą. Štai apie ka Biagotti „Roma“- ne apie didybę ir pompastiškumą, o apie prie senojo miesto griuvėsių saulės atokaitoje linguojančias švelnias amžinai žalias pušis. Jei ieškote netradicinio gaivaus, citrusinio, bet nepanašaus į WC gaiviklį kvapo, keliaukite į Romą. Nes visi keliai veda į ją.

„Roma“ turi ir keletą flankerių. „Acqua di Roma“ visai kitokia, tai mimoza, primenanti mūsų žydinčias liepas, ir vandeninga bazė. Nėra nei originalo citrusų, nei dervų. Lengvutis gėlinis vanduo, neprastas, bet ir neišskirtinIs. Į purviną Tiberio vandenį taip pat nepanašu.

Šiais metais išleista „Essenza di Roma“ vėlgi stipriai skiriasi nuo originalo- pirmuoju smuiku čia groja saldus mandarinas, jį įrėmina sandalmedis ir vanilė. Bazėje čia ne sakingos pušų dervos, o saldi vanilinė pudra- ir pudrinės natos čia labai stiprios. Kvapas laikosi kaip įsikibęs, labai ilgai. Bet, mano manymu, ir jam trūksta originalo savotiškumo ir natūralumo. Romoje pudra nekvepia, tikrai ne.

Norite pudros, važiuokite į Paryžių (gausit maišą ryžių, pasak vaikiškos eiliuotės). Man Paryžiuje teko praleisti nemažai laiko, ir galiu patvirtinti, kad pudros kvapas tam mieste tikrai juntamas. Kaip ir rožių- būtent parkai ir dar žydinčiais krūmeliais pasipuošę Paryžiaus laiptai man ir yra tikrasis šio miesto veidas (ir dar garsusis Paryžiaus metro, nors jo kvapo tikrai nesiilgiu).

Yves Saint Laurent šiam legendiniam miestui, mados, kvepalų ir meilės sostinei, paskyrė kvepalus „Paris“. Kvepalus 1983 metais sukūrė garsi „nosis“ Sophia Grojsman. Paryžius, mūsų žiniai, kvepia kaip pilnas glėbis, dideliausia rožinių rožių puokštė. Pradinėse natose rožės rasotos, gaivios, širdyje pasirodo ryškios žibuoklių natos, pudriškumas vis auga, kol pajuntamas kone kosmetinis efektas. Tai- moteriška, elegantiška pudra pabarstytos gražuolės rožės. Jos kuo toliau, tuo labiau ryškesnės, sklindančios plačiu šleifu, moteriškos iki panagių,tarsi elegantiškosios prancūzaitės. Kvapas įpareigoja moteriškai, suderintai aprangai, prižiūrėtam manikiūrui ir kokybiškiems aksesuarams. Ir visa tai neabejotino žavaus moteriškumo fone.

Ir bendravardės Edith Piaf daina gan gerai iliustruoja šį elegantišką kvapą, kuris tapo parfumerijos klasika.

Beje, „Paris“, kaip itin sėkmingas kvapas, turi aibę flankerių- visus 13. Jie visi yra apie skirtingas rožės rūšis, pradedant dygiuoju erškėtrožių krūmu ir baigiant rinktinėmis grandiflora rožėmis. Rožė kaip bendra tema apjungia, bet niuansai stipriai skiriasi, kokybė taip pat. Garsusis „Paris“ vis dar puikuojasi  mūsų parduotuvių lentynose, nepraleiskite savo šanso pauostyti, kaip Paryžius kvepia Sophie Grojsman nosiai.

Savajį variantą, kaip kvepia Paryžius, pasiūlė ir Balenciaga. Jo „Paris“ kvepia švelniomis, šlapiomis pavasariškomis žibuoklėmis- visu augalu, ir šaknimis, ir lapais, ir žiedais, kurių gėliškumas tikrai nėra dominuojantis akcentas. Yra ir lengvas pudriškumas, bet jis neįpareigojantis, nedusinantis ir nesmaugiantis. Pastelinių pustonių kvapas. Tai aromatas jaunai, nerūpestingai, laisvai ir žavingai paryžietei. Reklaminė nuotrauka šiuo atveju kaip reta gerai iliustruoja aromato esmę.

 

Iš Paryžiaus tik ranka paduoti iki Londono. O Londonas – tai ne tik Tauerio tiltas, Big Benas, Nacionalinė Galerija ir Bekingemo rūmai. Tai pati įvairiausia įmanoma minia, street life, knygos, menas ant kiekvieno kampo, kvapni gatvėje geriama kava ir, žinoma, muzika. Daug pačios nuostabiausios muzikos. Juk būtent Iggy Popp dainavo „I am the passenger“.

Bet Londonas mano ausims skamba kiek kitaip, keisčiau, ir nuo tuo nemažiau nuostabiai- rusiškai. Va taip

 

Nenuostabu, kad TOKIAM miestui taip pat sukurtas ne vienas aromatas. Paul Smith „London“ skleidžiasi skania, saldžia, sultinga, burnoje tirpstančia vyšnia sprangokos pačiulės fone. Arba tirštu, saldžiu vyšnių likeriu. Jaučiami alyvų niuansai. Juntamas konjakas. Puikus, turtingas, saldus, bet nelipnus, tirštas, dekandetiškas kvapas. Idealus šaltam orui.

Burberry „London“, vėlgi, geriau skleidžiasi šiltu oru- juk čia pirmu smuiku groja baltos gėlės, ypač gardenija, bazę tirština, įtvirtina sandalmedis. Man Burberry „London“ kvepia žemuogėmis ir

žemuoginiu limonadu. Tai kvapas tarsi šilkas, priglunda prie odos, skleidžiasi svaiginančiu, bet santūrumą išlaikančiu šleifu. Ne toks bohemiškas kaip Paul Smith bendravardis, labiau tinkamas prie klasikinės aprangos ir batelių su kulniukais.

Norėčiau dar vieno Londono aromato, kuris atspindėtų jo bohemiškumą, jaukius užkampius, crazy dvasią- visa tai, kas man, apgailėtinai provincialei is Talino Nõmme pušynų, suteikia sparnus. Laukiu!

Niūrusis Berlynas, arba tiksliau jo griuvėsiai, pasibaigus antrajam pasauliniam karui… pilki, beviltiški griuvėsiai, aptaškyti krauju ir pramušti kulkų, o aplink- kvatojantis, žydintis pavasaris. Mirtis ir gyvybė susimaišę kartu. Pavasaris be vilties. Ryškios raudonos moteriškos lūpos, kruopščiai slepiamos ašaros ir neviltis, pačioje jaunystėje, pačiame žydėjime. Tai jauna berlynietė, žydinti, graži tarp visų tų beprasmiškų žiaurybių liudininkų- griuvėsių. Tai rožė, auganti iš pilko betono. Tai Serge Lutens „La Fille de Berlin“. Prisipažinsiu, as beviltiškai džiūstu del šio kvapo. Del jo kontrastų- šiltos, sensualios, kraujo spalvos rožės ir pikto, aštraus, juodojo pipiro, karčių, metalinių, įtariu- miros, natų. Tai kvapas, kai žinai, kad niekada niekas nebebus taip, kaip buoe, bus kitaip- ir susiėmus, su pleištu širdyje ir šypsena lūpse žengi toliau. Į gyvenimą.

Turbūt apie tai grojo Art of Noise, parafrazuodami ir atiduodami duoklę praėjusių amžių prancūzų impresionistinės muzikos klasikui Claude Debussy.

Paskutinė šiandienos stotelė- Maskva. Raudonoji mistiškosios Rusijos sostinė. Miestas, kur kaip ir New York’e, viskas įmanoma. Margas, ryškus, kontrastų kupinas miestas. Maskva intensyvi, ne kiekvieno piniginei, stuburui ir nervų sistemai, gyvenimas čia verda be kompromisų, be taisyklių ir moralų. Kažkas artimo įsikūnijusiam pragarui- ir įdomu, ir baisu.  Ir kaip manote, kaip galėtų kvepėti Maskva? Nuostabu, tačiau mados industrija iki šiol nedriso supilti šio šiurpinančio ir traukiančio miesto esencijos į buteliuką. Tai padarė tik rusų gamintojas Novaya Zarya, spėjamai 1913 metais išleidęs aromatą „Krasnaja Moskva“. Net ir aromato pasirodymo metai, kaip ir daug kas Rusijoje, apipinti legendomis- tai tik numanoma data. O va Maskva, pasirodo, kvepia raudonais gvarzdikais. Aštriais, šiek tiek duksliais, papipirintais, su aštriomis bergamotės natomis. Pats tikriausias klasikinis gėlinis šipras, paįmantrinas medienos natomis, stiliumi primenantis  senuosius Chanel kūrinius, Nina Ricci L’Air du Temps. Rimtas, klasikinis, turtingas aromatas tokiai pačiai moteriai. Jį dėvėdama nepakikensi ir nepaspoksosi į debesis. Jis įpareigoja. Kaip ir įpareigoja Maskva- būti budriam ir sekti sio beprotiško miesto žaidimo taisyklėmis.

Kokia muzika parinktumėte Maskvai iliustruoti?

Kaip jums kvepia,  atrodo ir skamba minėti miestai? Kokie kvepalai juos geriausiai atspindėtų?

Lauksiu komentarų,man  jie neįkainuojami

 

 

 

Kaheksas Tallinna ime, Tom Ford ja eksistentsiaalne ängistus

Viimaks jõudis lõpule hullumeelne, tavarütmis: töö- kodu- lapsed- õhtused proovid, sisustatud nädal. Kuid seekord eriti kõrge pöörlemiskiirusega. Peas aga kõlises vaid üks, tüütu nagu hambavalu, mõtte. "Tahan metsa. Jõhvikaid korjama.“

Erilise tähtsusega kohalik sündmus, kaheksanda linna ime-  H&M, avamine, jäi samuti vahele. Mind riideladudesse ei tõmba kohe mitte kuidagi, riiete hunnikus märatsev rahvamass pigem tekkitab õudustunnet, meenutades näljaseid Aafrika lapsi, kes otsivad prügihunnikutes toidu. Oma kogu hiilguses astub ette suur peletis, mille eest hoiatas veel Vana Testament. Ahnus. Sellised mastaapsed riiete kauplused oleks hindamatu vaatluskoht heale psühholoogile, kuid mina väldin suletuid ruume ja masse ning eelistan jälgida suuremastabilisi olmerevolutsioone distantsilt. 

Kuid, teadagi, igale kallale on oma sööt. Minu sööt koosneb kolmest põhiosast: muusikast, raamatutest, lõhnadest. Oh, need lõhnad…  uues Debenhams kaubamajas on ju ka parfümeeria osakond. Kuhu ma  ka läksin ühel vaiksel hommikul, kui veel ei ohustanud lämmastav rahvamasside laine.

Parfümeeria sordiment pole kuigi suur, aga üle kolmandiku sordimendist koosneb väga kõrge kvaliteediga tootjate aroomidest (niši kvaliteediga tooted). Kuid kaubamärgid ei ole nii tähtsad, tähtis on see, et tegu on huvitavate ,põnevust pakkuvate  ja igati avastamist väärivate lõhnadega.

 Debenhams’is on Eestile uued Tom Ford lõhnad, aasta alguses Kaubamaja sordimendist välja arvatud Bois 1920 ja jaapani tootja Annayake aroomid.

Alustasin Tom Ford’ist. Moeteadjad peaksid  olema tuttavad kurikuulsa moeloojaga ja tema šokeeriva loominguga. Tom Ford oli pikaaegne Gucci moemaja loominguline juht, aastal 2004 ta asutas oma nimelise meeste rõivaste, aksessuaaride ja prillide kaubamärki. Kui peaks lühidalt iseloomustada Fordi käekirja, siis see oleks väljakutsuv, rõhutatult stiilne seksuaalsus. Või metroseksuaalsus. Nii tutvustab maestro end ise:

 

Tomo Ford’i loomingus on palju aspekte, ja kõik need on pimestavalt silmatorkavad ja nipsakad, right into your face. Kuid see pole teatraalne Galliano intensiivsus, Fordi eneseväljenduse palett on kuidagi eriliselt pornograafiliselt fotorealistlik.

Siiani kõige suurem Tom Ford’i parfümeeria hit on  „Black Orchid“. Lõhn on raskesti kirjeldatav, koostisosasid on palju ja nad moodustavad terviklikkust ilma, et mõni noot domineeriks. Tihedal ja pisut mõrkjalt magusal ja sensuaalsel patšuli taustal avanevad üleküpsete puuviljade, trühvlite, kõrgsordi gurmaanliku juustu ja šokolaadi noodid. Nagu

kallis India puidu vaasis oleksid serveeritud eksootiliste lille õitega kaunistatud üleküpsed, juba lagunema hakanud puuviljad, juustud, delikatessšokolaad. Aeg ajalt torkivad nina kerged lagunemise või käärimise nüansid, kuid nad ei ole eemaletõukavad, pigem pisut ärritavad ja erutavad- nad loovad silmatorkava, meeldejääva ja šokeeriva lõhna aurat. Minu nina fikseerib eredad orhidee ja kibeda šokolaadi noodid. Patšuli on siin ilus, rikkalik, veniv nagu tihe must kohv. Aroomis on peidus tuhandeid nüansse, tema kandmine on nagu lõpmatu maskide balli öö. Lõhna mitmekülgsus, seksuaalsus, isegi ihalus (just selliseid assotsiatsioone loob lagunevate puuviljade noodid) välistab lõdvestumist ja poosi kaotamist- kogu aeg on meeles, millist lõhna ja maski sa parasjagu kannad. Lõputult dramaatiline, mõeldud naisele, kes igas olukorras ja hetkes taotleb endale jagamatu tähelepanu.

 „Neroli Portofino“ jättis kõige tagasihoidlikuma mulje. Kuiv ja mõru, rõhutatud apelsiniõite lõhn sarnaneb värske mõruga kvaliteetse vodka kokteiliga. Lõhn valge särgi juurde ja just tema ranguse, otsekohese lõike pärast pigem sobilik meestele. Kvaliteetne eau de cologne, nii võtsin kokku oma parfümeeria testide päevikus. Ereda türkiisi värvi lõhnapudel on eriliselt ilus. Kuid kui miskipärast otsustaksin niipalju rahalisi ühikuid investeerida just apelsiniõite lõhnadele, Neroli Portofino ei mahuks soovide nimekirja

 „White Patchouli“ siiani oli kõige raskemini arusaadav lõhn, kandsin teda mitmeid päevi, et aru saada, mis, kus ja kuidas. Lõhn räägib patšulist- nimetus ei peta. Valgest- see on vist viide lõhnapüramiidis välja toodud valgetele lilledele. Ütlen ausalt, ma natuke kartsin püramiidis sisaldavaid pojengi noote, minu jaoks nad on tihti väljakannatamatult lämmatavad. Minu parfümeeria testide märkmikus on täheldatud, et ma ei saanud lõhnast lõpuni aru, ei hammustanud läbi, lõhn on huvitav ja omapärane ja on ka midagi, mis mind ärritab. Ja tuligi see päev, kus ma otsustasin lõpuks selgusele jõuda.

Algus on väga terav, meenutab vana kingade määre ja kampri õli segu. Mitte just eriline nauding, teravus on üsnagi äärmuslik. Kuid selles teravas äärmuslikkuses on tunda midagi, mis tõmbab, võrgutab, nina veel ei suuda identifitseerida, mis see on, kuid alateadvus juba võtab vastu signaale ahvatleva keelatud vilja olemasolust. Raske on sõnastada, mis see täpselt on, kuid kõige rohkem see sarnaneb kuuma, vedela ja rohke musta pipraga maitsestatud šokolaadiga. See noot läheb järjest tugevamaks, terad määrde segu kaob ära. Või pigem muundab end esmaklassiliste prantsuse juustude aroomiks (või pesemata sokkide aroomiks, nagu parafraseerib  mu teismeline poeg). Lõhn muutub isuäratava šokolaadi ja hallitusjuustu fondüü aroomiks. Veel üks huvitav omadus- kuigi lõhn ise on pigem külm, ta pulseerib (üldiselt on see on „soojade“ lõhnade omadus) ja rõhutab kandja oma naha soojust. Tekkib imeõrna sametnaha taju. Nagu võtaks käest ära sametnaha kinda ja kergelt higise käega sööks juba tarretava pipraga maitsestatud šokolaadifondüü, kõrvale maiustades hallitusjuustu. Selline feeling.

Veel lisaksin, et lõhn on väga kaasaaegne. Väga omapärane. Ere, teistsugune. Stiilne. Lõhn, mis loob ja rõhutab isikliku ruumi. Ta on lopsakas nagu bass saksofoni kõla. Kuid mitte see kõla, mis aheldab psüühikat suitsuses pimeduses, vaid selline kõla, nagu pilli mängiks prestiižse konservatooriumi vilistlane, teadmisega, et ta mängib hästi ja selle tõttu mitte liialt pingudes.

Minu jaoks Valge Patšuli on nagu mustanahaline hästi hoolitsetud kaunitar, kes teab oma hinda ja sellepärast ei näegi erilist vaeva, et oma plusse ja esile tuua. See on klassikaline lõhn modernsele klassikat eelistavale tõsisele ja enesekindlale ärinaisele.  Mul kerkib esile selline pilt:

 

Kahjuks minu nahk on valge, kahvatu ja kuivavõitu, Valge Patšuli minu nahal ei avane oma täies kauniduses. Meesnaha peal (või siis rasvasema ja rohkem higistava naha peal) aga ta ilu on lihtsalt jahmatav. Ja ei tasu karta lõhna omapärast algust, ilma temata kõik oleks teisiti, mitte nii, nagu ta on. See on ainult pikk ja keerukas stiilse laisa džässi uvertüür.

Ma ei ole blondiin, kuid „Violet Blonde“ võitis minu süda otsekohe. Kõigepealt nootide pärast: kannike, iiris, imepeen sametnahk, need on noodid, mis mind alati liigutavad. Teiseks, lõhna sügavuse pärast, aroomi nuusutades on tunne, et kinnisilmi langeksid põhjatu kuristikku. Ja kolmandaks, lõhn tekitab otsese värvilise assotsiatsiooni, minu jaoks see aroom on puhas lilla värv. Jälegi, minu lemmikvärv. Ja edasi juba sellised pisiasjad nagu see, et lõhn on uskumatult tujukas,  

muutlik, puhas fantasmagooria. Lõhn algab rohelise, värske, kastest veel märja kannikaga, mõrkja kevadise muru teravusega, kannikese õite õrnusega, atmosfäärsusega- just nagu kevadel viskaksid end pikali veel märja ja külma maa peale, lillade kannikate aasas, ja täiskopsudega tõmbaksid enda sisse värsket kevadist õhku. Varsti on tajutav kuiv, karge, krõbe iiris ja intiimne imepeenikese pehme sametnaha puudutus. Kannikesi noppiv naise käsi kõige peenemates sametkinnastes. Puuderjad noodid on vaevu tuntavad, pigem tajutavad, lõhn ohkab tärkava kevadise maa sügavust ja kevadise kaste selgust ja värskust. Kerge, kuid elav, tagasihoidlik, kuid fordilikult seksikas, samas tõsine ja isegi natuke kurb lõhn- nagu ilus, mahe, väga french, tundlik naine, kes teab oma väärtust, kellele meeldib lummama ja kes on teadlik oma võlu väest. Ja ometi südame põhjas kurb, just nagu oleks elumängude reeglite mõistmine temas hävitanud ära midagi väga olulist.  

Põnevusega ootan, kuna kaheksas Tallinna ime hakkab tooma ka Tom Ford meeslõhnasid (teades, et tema fookus on mehed, loodan midagi SELLIST) ja Tom Ford Private Collection aroome (olen pisut nende lõhnadega tuttav ja võin öelda, et nendest on kindlalt esindatud nii vankumatu kvaliteet kui ka Fordi väljakutsuv käekiri).  

Nii Tom Ford’i lõhnad, kui ka tema mood, on muljetavaldavad. Kuid pidin kaua küpsema, et leida õiget sõnastust sellele, mis  on tema lõhnades, moes ja skandaalsetes reklaamides, mis tekkitab mingisugust arusaamatu eksistentsialistliku ängistust. Ford, rõhutades kaasaaegseid metroseksuaalsuse trende, vahetas mees- ja naisrolle. Tema naised on plastikust kehadega blondid vitriini mannekeenid, kalgid ja agressiivsed  emasloomad, kes on valmis vägistada või muud moodi ära kasutada esimest ettejuhtuvad isast ja saata teda taaskasutusele või siis lammutamisele. Mehed on lõdvad, infantiilsed ja passiivsed nartsissid. Vana Freud arvas, et peamised meid juhtivad jõud on seks ja surm. Kahtlustan, et rõhutatud Fordi hüperseksuaalsus minus tekitas kummalist nekrofiilset neuroosi, tunnet, et Fordi inimesed ei ole elusad ja ei ole enam inimesed. Ainult ilusad kehad. Ilu ja vägivald. Seks ja surm. Nagu Fordi poolt lavastatud „A Single Man“.

Pühapäeval viimaks pääsesin metsa. Õhtul, kui pliidil rahulikult podises jõhvika moos, oma fonoteegis leidsin sellist vastumürki Tom Ford’i tekitatud eksistentsialistlikku ängistuse raviks:

Kuna meis veel säilinud metsa ja loodusekutse, me veel pole kaotatud ilusate kehade ja tühjade südamete põlvkond.