Reiside geograafia. Suurlinnad ja parfümeeria.

Kas olete näinud Julian Schnabel filmi „Le Scaphandre et le Papillon“ („Skafander ja liblikas“)? See on reaalelus sündinud lugu ajakirja Elle toimetajast Jean – Dominique Bauby’st ja tema õitsemisaja tipus  kogetud täielikust paralüüsist, kuid mitte teadvuse varjutusest. Kas olete kunagi proovinud mõelda, mida tunneb inimene, kes ei saa liikuda, kelle ainuke reaalne liikumine toimub ta peas? See on ju eriti aktuaalne tänapäeval, kui paljud meist on lukustatud olmemuredesse, kohustustesse ja töödesse. Sest paljud meist ei julge ja ei saa eirata neid piiranguid ja tagasi vaatamata liikuda soovitud suunas. Ja neid julgeid nimetatakse „hulludeks“ ning vaikselt kadestatakse …

Mulle väga meeldis peategelase, kes suutis liigutada ainult oma ainuühte silma, mõtte, et keegi ei saa teda takistada liikumast ja rändamast … mõtetes. Keegi ei saa takistada pimedatest mälunurkadest tuua välja tajude mälu katkendeid ja nendest luua enda uue, soovitud reaalsust. Kõlab üsna autistlikult. Kuid tänapäevasele kõrgel arenguredelil kõikuval hommo sapiens’il, üsnagi vältimatu seisund.

Veel  saab teha olfaltoorseid rännakuid. Tänapäeval tehakse hingerännakuid, astraalrännakuid, nii et miks mitte olfaktoorseid? Tuletame meelde teatud kohas tekkinuid mälestusi, tajusid, helisid, lõhnasid- ja start!  Paljusidki lõhnaloojaid, nagu keskaegseidki portugallasest meremehi, inspireerivad võõrad maad. On loodud lõhnasid, mis kannavad erinevate maailmanurkade nimesid ja taotlevad edastada nende kohtade hingeelu. Psüholoogid väidavad, et edastades muljet, affekt’i, me vabastame end nende mõjudest. 

Tänaseks olfaktoorseks rännakuks valisin suurlinnasid- nelja Euroopa ja ühte slaavi pealina. Külastame Roomat, Pariisi, Londoni, Berliini ja Moskvat.

Rooma. Kuidas te mäletate või kujutate ette Roomat? Minu jaoks Rooma on motorollerid, dramaatilised Itaalia operad, jalgpall, Trevi purskkaev, tuvid ja imemaitsev Itaalia jäätis. Ja veel sogane Tiberi jõgi. Mitte väga suur linn (vähemalt pole tunnet, et oleksid suurlinnas) ja kolossaalselt suured rajatised. Rooma, kahtlemata, on ehitised ja tänavad, arhitektuuri sümfoonia. Suurejoonilisuse ja lihtsuse kontrast. Klassikalise, muljetavaldava Itaalia elegantsi sünonüüm. Ülimalt pidulik, kuid põnev nagu see laul

Laura Biagotti jaoks Roma  on mõru mahlakas greip ja roheliste pikaokaliste vahemere mändide vaigusus. „Roma“ suurepäraselt kombineerib mõrkjaid rohelisi noote (greip, küpsemata mustsõstra marjad) ja vaiku- pühale linnale kohaselt on siin tunda mürt, ambra ja palju pehmeid, sojendavaid vürtse. Lõhn ei ole lilleline ega magus, samuti ei saa teda nimetada akvaatiliseks ega puhtalt tsitruse lõhnaks, ehk peamine omadus on siin vaigusus . Teate vist isegi seda tunnet, kui kuumal suvepäeval jalutades männimetsas on tunda mändide värskust ja vaigude tihedat aroomi. Või värsket, päikse käes soojenenud saepuru lõhna.   Sellest kõnelebki Laura Biagotti „Roma“- mitte suurejoonelisusest ja dramaatilisusest, vaid vanalinna rusude päikese käes kõikuvatest pehmetest igihaljadest mändidest. Kui otsite ebatraditsioonilist värsket, kuid mitte WC värskendajat meenutavat aroomi, sõlmige tutvust „Roomaga“. Sest kõik teed viivad Rooma. 

„Roma’l“ on paar flankerit.  „Acqua di Roma“ on sootuks erinev, see on mimoos (mis mingil määral meenutab meie pärnaõit, kuid rohkem puuderjat) ja akvaatiline (vesine) baas. Puuduvad originaalile omased tsitrused ja vaigud. See on kerge lilleline vesi, mitte paha, kuid ma mitte väga eriline. Ka mitte sarnane sogase Tiberi jõe veega.

Selle aasta uudis, „Essenza di Roma“ jällegi märgatavalt erineb originaallõhnast. Esimese viiuli koht on siin magusal mandariinil, ta on raamitud sandlipuuga ja vaniljega. Baas on tehtud mitte vaigulistest nootidest, vaid magusast vanilje puudrist, ja puuderjad noodid on siin väga tugevad. Lõhn hoiab väga kaua ja ajapikku muutub veelgi tugevamaks. Kuid, minu arvamusel, tal puudub originaalversiooni eripära ja loomulikus. Rooma ei lõhna puudri järgi, sugugi mitte

Otsite puudri, minge Pariisi. Ma olen veetnud Pariisis mitte just vähe aega ja võin kinnitada, et puudri lõhn on sellele linnale tõesti omane. Nagu ka rooside lõhn. Just Pariisi pargid ja õitsvate võsakestega kaunistatud linnatrepid on minu jaoks tõeline Pariisi nägu (ja veel kurikuulus Pariisi metroo, kuid tema lõhna ma küll ei igatse).

Yves Saint Laurent pühendas legendaarsele moe, parfümeeria ja armastuse pealinnale lõhna „Paris“. 1983 aastal kuulsa „nina“ Sophia Grojsman’i poolt loodud Pariisi aroom lõhnab natu terve kuhi, kallitäis roosasid roose. Algsetes nootides roosid on koos hommikukastega, värsked, siis lisanduvad tugevad kannikese noodid, nendega kasvab puudrilisus ja väljapeetus. See on naiselik, elegantne puuderjas roos.  Need roosid on järjest rohkem dramaatilised, säravad, täidavad oma olekuga tervet ruumi, kõrvadest varbadeni elegantsed nagu pariisitaridki. Lõhn kohustab – tema taotleb naiselikku, hästi kokku sobitut riietust, head maniküüri ja kvaliteetseid aksessuaare. Ja kahtlemata ka võluvat, elavat naiselikkust

 

„Paris’i“ edukust ära kasutades on toodetud terveid 13 flankereid. Nad kõik räägivad erinevatest roosi sortidest, alates metsikust kibuvitsast kuni kuningliku grandiflora’ni.  Roos on kõiki „Paris’i“ flankerite läbiv teema, kuid nüansid lõhnadel on väga erinevad, ja samuti on väga erinev ka kvaliteet. Kuulus “Paris“ siiani on saadaval meie poodide riiulitel, nii et kasutage juhust ja uurige järgi, mismoodi lõhnab Pariis a la Sophie Grojsman.

Oma variandi, mismoodi lõhnab Pariis, pakkus ka Balenciaga. Tema „Paris“ lõhnab õrnade, märgade kevadiste sinilillede järgi- pudelis on terve taim, alustades mullastest juurtest, rohelistest lehtedest, ja lõpetades õitega, mis siin lõhnas pole sugugi domineeriv aspekt. On teatud kerge puudrilisus, kuid ta on kerge, ei kohusta, ei lämmata ega sega. Pasteelsete pooltoonide lõhn. Lõhn noorele, muretule, vabale ja kütkestavale pariisitarile. Reklaami pilt antud juhul väga hästi annab edasi lõhna olemust

Pariisist Londonini on ainult käega katsuda. London aga pole ainult Tower’i sild, Big Ben, Rahvusgalerii ja Buckingham’i Palee. London- see on kõige kirjum võimalik rahvas, street life, raamatud, kunst iga nurga peal, aromaatne tänaval joodav kohv ja muidugi muusika. Palju palju kõige suurepärasemat muusikat. Just londonlane Iggy Popp lauliski „I am the passenger“.

Polegi ime, et SELLISELE linnale on ka pühendatud rohkem kui üks lõhn.  Paul Smith „London“ avaneb maitsva, suus sulava, magusa kirsiga mõrkja patšuli taustal. Või tiheda, magusa kirsi likööriga. Tuntavad on konjaki noodid. Suurepärane, rikkalik, magus, kuid mitte kleepuv, tihe, dekadentlik lõhn. Ideaalselt sobib külma ilmaga.

Burberry „London“  jällegi paremini avaneb sooja ilmaga, siin esimest viiulit mängivad valged lilled, eelkõige gardeenia, baasi seob kokku soe sandlipuu lõhn. Minu naha peal Burberry „London“ lõhnab nagu metsmaasikad ja metsmaasika limonaad. Lõhn on väga kreemjas, siidne, sile nagu teine nahk, avaneb julgelt, joovastavalt, kuid teatud väljapeetusega. Mitte nii boheemlik kui Paul Smith Londoni laps, pigem suurepäraselt täiendab klassikalise riietuse ja kontskingade kombinatsiooni.

Nii väga tahaksin veel ühte Londoni nimelist aroomi, sellist, mis peegeldaks tema boheemlaslikust, hubaseid peidupaike, crazy olekut- kõige seda, mis minule, Nõmme provintsiaalile, annab tiivu. Ootan!

Morn Berliin, õigemini, see, mis on Berliinist jäänud sel mail, kui lõppes sõda. Hallid, lootusetud, verega pritsitud ja kuulidest auklikud rusud, ümber aga naerulaginas õitsev kevad. Surm ja elu- teineteise käevangus. Kevad ilma lootuseta. Säravad punased naise huuled, hästi peidetud pisarad ja lootusetus, ja see kõik õitsvas nooruses. See on noor  Berliini naine, õitsev, ilus, kogu nende mõttetute julmuste tunnistajate- rusude- käevangus. See on roos, mis kasvab keset halli betooni. See on Serge Lutens „La Fille de Berlin“. Annan end ülesse- ma olen hull selle lõhna järgi. Tema kontrastide- soe, sensuaalse verevärvilise roosi ja tigedate, teravate musta pipra, kibedate, metalli taoliste, arvatavasti mürri nootide- järgi. See on selline lõhn, nagu sa teaksid, et miski enam pole endine, nüüdsest kõik, absoluutselt kõik on teisiti- ja korjates end kokku, teravik südames ja naeratus huultel, astud edasi. Elusse.   

Ju vist sellest seisundist mängisid Art of Noise, parafraseerides prantsuse impressionistlikku muusika algatajat Claude Debussy’d ja andes talle oma au.

 

Viimane tänane peatus on Moskva. Tulipunane müstilise Venemaa pealinn. Linn, kus nagu New York’is, kõik on võimalik. Kirju, särav, kontrasti tulvil linn. Moskva on intensiivne, mitte igaühe rahakotile, selgroole ja närvisüsteemile, siin elu keeb ilma kompromissideta, ilma reegliteta ja moraalideta. Midagi lähedast kehastunud põrgule- huvitav, samas hirmus. Kuidas te arvate, mismoodi võiks Moskva lõhnata? Imelik, aga siiani moetööstus pole julgenud selle kirga linna ekstrakti panna kinni pudelisse. Seda tegi kodumaine Venemaa tootja Novaya Zarya, arvatavasti aastal 1913 tuues turule aroomi „Krasnaja Moskva“. Isegi aroomi ilmumise aasta, nagu paljuski Venemaal, on ümbritsetud legendidega- see on ainult arvatav lõhna ilmumise aasta. Aga Moskva, palun väga, lõhnab punaste nelkide järgi. Teravad nelgid, madalatoonilised tolmused pipra noodid, terav bergamott, klassikalised puidu noodid. Ehtne rangelt klassikaline lilleline šipr, samas stiilis nagu vana Chanel klaasika, Nina Ricci L’Air du Temps jne. Tõsine, klassikaline, rikkalik aroom samasugusele naisele. Teda kandes ei sobi itsitada ega vahtima pilvi. Tema kohustub. Nagu kohustubki Moskva- olla valvas ja jälgida selle hullumeelse linna mängureegleid.

Mis tunnet teis tekkitavad eelnimetatud linnad, kuidas nad lõhnavad, kõlavad teie jaoks? Milliseid lõhnasid teie valikside nende linnade jaoks?