Metallica Through The Never. Kuidas lõhnab õudusunenägu?

Ühel rahulikul kolmapäeva õhtul otsustasin, et aitab. Tahan džässi. Oli piisavalt hilja ja džässi võimalused olid üsna piiratud - ainukesena huvitava džässipalana tundus kino. Nii läksingi vaatama „Metallica Through The Never“.

Minu suhted heavy muusikaga on sellised … omapärased. Mulle ta on vajalik, nagu klassikaline muusikagi. Kui isiklik energia arvesti näitab isegi põhjamaade jaoks madalaid pöördeid, raske muusika on suurepärane „laadija“. Suurepäraselt laeb ta ka hommikuti, kui uimane nagu kärbes sügisel liigun igapäevaste olmetööde suunas. Laeb siis, kui ei motiveeri ei kuum kohv, ei lemmiktöö ja isegi, andestage mind, kallid lugejad, lõhnad. Inglise keeles selliseid päevi nimetatakse bad hair day, ja ma suurepäraselt mõistan rokkarite soengute kontseptuaalset tähendust.

Olen ehmatanud mitmeid oma kolleege, kui peale kiiret hüpet mu autosse ja võtme keeramist hakkas kostma Black Sabbath või Sepultura. Habras jõhker naisterahvas.

Tegelikult kõik pole nii lihtne. Selles muusikas on palju selliseid emotsioone, mida pole "viisakas" väljendama, neid tuleb alla suruda – nii nõuavad sotsiaalsed normid. Viha, meeleheide, piiripealne eksistents, agressioon, surma õudused, muutumine loomaks- kõige loomulikuma väljapääsuna, masside psühholoogia, inimese väärtuse ära nullimine- heavy muusika kannab endas palju õrnaid teemasid, ja eelkõige inimene versus sootsiumi polaarsust. Võib olla sellepärast rokkarid polegi kõige integreeritum sotsiaalse mehhanismi osa- meid nende juures ehmatab liialt valusasti tajutav meie endi elude destruktiivsus.

Nagu alati, hakkasin mõtlema, kuidas see kogu asi võiks lõhnata. Milliste lõhnade abil võiks Metallica vokaal Lars Ulrich kütta oma hullumeelset publikut. Kütta nii, et nad unustaksid oma sünniaasta, nime ja perekonnanime, ja igavese vaesekese- keha. Ja oli selgemast selgem, et siinkohal oleks asendamatu Etat Libre d’Orange (ELDO) lõhn „Secretions Magnifiques“ („Suurepärased eritised“). Skandaalse nimetusega lõhn on loodud aastal 2006 nina Antoine Lie poolt. Hära Lie käekiri on kergesti ära tuntav- ekstsentriline lõhnalooja on loonud isegi 8 aroomi mitte vähem ekstsentrilise kaubamärgi Etat Libre d’Orange jaoks, mitmeid lõhnasid originaalsetele parfümeeria pioneeridele Commes des Garcons. Laiale puublikule tuntutest lõhnadest hr. Lie käe all on sündinud Versace „Bright Crystal“, Burberry „Brit Gold“.  Tema suurepäraselt kasutab ekstravagantseid, teravaid, mitteharilike noote, tema lõhnades on kõike palju ja see kõik on kuidagi ebakorrapäraselt paigutatud, just nagu ei olekski tegeletud lõhna komponeerimisega, harmoniseerimisega, ilustamisega. Mingi pöörane parfümeerne kubism. Veel üks eripära- kasutab „soolaseid“ noote, nii et klassikalist õrna naiselikku lillelõhna temalt pole oodata.

„Secretions Magnifiques“ loominguline idee, selle eest, on üsna omapärane- lõhnalooja taotles meie suurima vara, meie keha poolt toodetavate eritiste, vere, higi, sperma,  sülje, lõhnade pudelisse kokku korjamist. Seda kõike kasutades piima, opoponaksi, merevetikate, iirise, kookose, sandlipuu noote. Nagu nina Lie ise ütleb:  „lõhna kontseptsioon seisneb selles, et peegeldada, mis toimub keha sees kui inimene elab läbi emotsiooni, kui näiteks oled koos mehe või naisega, või ihaldad kedagi. Kehavedelike mehhanism, kuidas see lõhnaks, kui ta oleks mitte keha sees, vaid väljaspool? Kui tunned tunnet, veri liigub kiiremini, saad rohkem adrenaliini, higistad, sest oled erutatud … Kui seda tunnet muundada lõhnaks, milline see lõhn oleks? Kuid tõsiasi on see, et see lõhn ei koosneks lilledest ega vaniljest, sest see pole see, millest sa koosned. See on väga kontseptuaalne lõhn, pigem olfaktoorne väljakutse. Või, julgeksin öelda, kunstiteos. Selleks peab omama teatud mõtlemistüübi ja olla teadlik lõhna loomise kontseptsioonist veel enne seda nuusutamist“.

Lõhn on väga huvitav selle poolest, et ta on tõenäoliselt parem tuntav füüsiliselt kui tajutav lõhnana. Instinktiivselt reageerib kogu keha. Algus on just selline, nagu oleksid saanud tugeva ja ootamatu löögi vastu nina- suus tekkib tajutav vere maitse. Algselt veel õrnad verenoodid lähevad järjest tugevamaks, pealetükkivamaks ja teravamaks, kuni nende mõju võib liigitada tugevalt pulseerivate meelekohtade tajuga. Veel hiljem terav metalsus hakkab segunema sooja piima ja iivelduseni magusa kookose lõhnaga, ja kogu see mass muutub kleepuvaks, rasvaseks, tihedaks … nagu teatud sordi kehamahlad. Ja just siis, võib olla selleks, et päästa kandjat totaalsest kultuurilisest ja olfaktoorsest šokist, ilmub mingisuguste süütute aasa lillekeste lõhn, mis siin, arvestades juba ilmsile tulnud aroomi aspekte, häivitab lõplikult- tekkib õudusunenäo efekt. Need lillekesed on nii süütud ja lapslikud, et panevad tõsiselt kahtlema reaalsuse ehtsuses. Ja just reaalsuse kontrolliks lõhn sobib suurepäraselt, sest ta alalõpmata muutub ja toob järjest uusi nurkasid, kuni psüühika keeldub  proovimast aru saama, mille järgi sa ise ometi lõhnad. Ja nagu seda oleks veel vähe- lõhn on erakordselt hea kestvusega. Päris lõpp särab pehme laste puudri ja paari soolase noodiga kaunistatud soe piima järgi- nii peaksid lõhnama hellad valged kohevad lapsepõlve mälestused.

Peab ütlema, et lõhna avanemine ja nootide kandvus sõltub väga palju lõhnakandja nahast. Mõned tunnevad piimja soolasust, teised- metalseid verenoote. Mulle aga vedas- minu nahal lõhn avaneb oma täisbukeega ja suurepäraselt sobib selleks, et jalust maha lööma kõiki, kes sattuvad teele.

Küsiksite, et milleks selline lõhn on vajalik? Kõigepealt Metallica’le J Sest see on kontseptuaalne lõhn ja ta suurepäraselt kehastab seda, millest Metallica mängib ja möirgab. Oleks suurepäraselt sobinud ka keskkajal, et massidele kinnitada sünnijärgse keha patu mõistet.

Ja ei saa salata ka seda, et kui kandsin „Secretions Magnifiques“, inimesed vaikselt jälgisid mind ja minu liikumistrajektoori oma ninaga (ja mis sest, et salaja). Öelge mida tahate,  aga patud ahvatlevad…