Etüüd Nr 13. Valged ööd. Ja vahel- Van Cleef & Arpels Bois d'Iris

Mu sünnikoha ja koha, kus koorusin täiskasvanu inimesena oma lapslikuse munast, nende kahe kohtade vahel on mõnisada kilometre ja üks riik. Nende kohtade vahel on aga üüratu rada erinevusi- võiks ikka loetleda ja loetleda, see on lausa väike ime kui erinevad inimesed, kombed ja tavad on vaid mõne puu kaugusel. Ilmselt iga inimene, kes kunagi on (jäädavalt) ära läinud oma kodumaalt, vähemalt vahete vahel teeb tõsise sissekaemuse äramineku põhjuse  kohta- miks mindi kuskile, mis oli see, mis ajatas otsida õnne ja ajada juuri mujal kui kõige loomulikumas kohas. Ja eks neid vastuseid on erinevaid- iga ühe taga on elulugu, oma haavad, unistused, hinge peened koed ja kordumatu inimese isiklik lugu. Ma väga kahtlen, kas seal on üks ja konkreetne vastus, isegi majandusimigrantide puhul. Kuid olgu see põhjus misiganes- mujal leitud majanduslik või perekondlik õnn, protsess selle taga on palju mitmekülgsem kui see üks ilmselge põhjus- eksole ju suvalise datlipuu seemnel tammik uus nähtus, mis tekkitab palju küsimusi mitte ainult maailma ümber, vaid ka enda sisemuse kohta.

Kuid mis rääkida minul, kes ei ole ei majanduse ega armastuse imgrant, ega ka mere taga õnne otsija. Elujõgi on viinud mind õige kummalistesse kohtadesse, ja kui keegi küsib et miks ma olen siin ( või seal) , jään ma vastusega hätta. Mingeid viisakaid vastuseid on mul muidugi välja möeldud, et ei näeks puhta hullumeelne või paadunud avantüürist, Aga need vastused on pigem sellised piisavalt usutavad kaitsemüürid, rahuldamas keskmise kuulaja uudishimu ja aetatud küsija oletatava fantaasiavõime piiridesse. On asju, mida võimatu sõnadesse panna- või millest saad rääkida vaid väga väheste inimestega.

Need päris vastused on kummalised. On asju, mis alutavad oma lummusesse esimesest hingetõmmest või silmapilgust, on asju seletamatuid, mis panevad süda kiiremini tuksuma ja tõdeda et „see on see“. Üks nendest "asjadest" on valged ööd. Leedus neid ei ole- vähemalt mitte nii, nagu siin põhjamaal. Leedus on juuni ööd lihtsalt soojad, lühikesed, udust kantud. Kuid mis on tegelikult on Valged Ööd, sellest sain aru alles Peterburis. See on piimjas valgus ja tunne, et õhk pehmelt, vaevu ära tuntavalt vibreerib. Hingestatud inimeste silmad, võimatus uinuda ja joovastav kohalolu tunne- valgede ööde valguses, või pimeduses, ärkavad ellu nüanssid, ammu unustatud unistused, inimesed põimuvad ja on lähedal teinetesele- nad ei kiirusta koju, enda oma karbi, oma isikliku teki alla, isikliku pudrukausi juurde, vaid vaatavad teinestesele silmadesse, koos jutustavad, naeratavad, vahivad üles tõstetuid sildu ja pimeda jõe kaudu merelt tulevaid laevu ja tõdevad, et on liiga hilja, et koju minna ja liiga vara, et tööle minna. Juba Breigel avastas (ja küllap oli see avastatud sajandeid varem), et valgus, või siis valgusetaust, märkamatult, peenelt, kuid väga täpselt mõjutab inimesi

samanimelisest filmist "White Nights", Mikhail Baryshnikov ja Georges Hines, must ja valge üheskoos

Ja polegi ime, et juunis mu teed viivad Petereburi- see on hinge hüüe, millele raske vastu panna (ja miks peaks?). Seegi juuni pole erand. Pass, hulk pabereid, arvuti, kõrvaklapid, raamat, veepudel, teatrikleit, veel mõned pisiesemed- ja seljakott pakitud. Viimane ja alati kõige tähtsam otsus on parfüüm- viimast aastat võin julgelt nimetada minimalismi etaloniks, ja nii seljakoti lendab üks ainuke vägagi tagasihoidliku kujundusega flakoon. Van Cleef & Arpels Bois d’Iris.

Selle aasta valged ööd on erilised. Vaevu 5C temperatuur ja õhus tuntav karge lumine noot kiiresti toovad maa peale. Tulles ooperimajast veel Prokofjevi muusika ja armsate kolleegide taasnägemise lainel põrkun kokku karmi reaalsusega- võin ju siin peenutseda oma siidist kleidiga, kuid peale visatud nahktagi ei kaitse põrmugi põhjatuule eest ja valged ööd tuletavad meelde, et valge siin laiusekraadil ei ole ainult suveöö valgus, vaid ka lumi. Vaikselt värisen tänaval hõõrudes järjest sinisema varjundi võtvaid käsivarresid kui järsku tunnen imepeene, sooja embavat vanilje lainet. See on nii peen, õhuke ja ilus, et ei saagi aru, kust see lõhn tuleb. Siis tulebki meelde kiiruga kontori tagaruumis range Georg Otsa pilgu all riideid vahetades naha peale pritsitud aroom- ning valgete ööde lummuses ja karguses oma kogu kaunidusega avaneb metsikute iiriste vaibaga kaetud öine mets- õrnad metsikute iiriste varred, lihakad mugulad, varakevadise muru värskus, niiske mulla lõhn ja suitsune, muinasjutuline taust. 

Aroomis on korraga muinasjutulisust, haldjalikust, ja ülimat realismi, mida saab tunda seistes ja külmetudes suveöös põhjapoolusele lähedal. Alles siin ma taban, kui ilus tegelikult on viiruki ja vanilje vaikne, hõljuv, läbipõimunud kompositsioon. Alles siin ma tõden, et aroomi looja Emilie Coppermann on suutnud tabada varasuvise põhjamaa metsa, värskede kaselehede ja kevadiste lillede, siniste udude ja kustumatu valguse koosolust, ilu ja harmooniat. Seisan suveöös, nuusutan ennast, nägu tobedalt naerul ja ei olegi enam nii külm. Õrn ja habras suveöö alles algab- alles tuleb veel soojendav vodka shot, tüümiani tee, uskumatult hea Peterburi dixielandi trompeti soolod... Minnes tagasi hotelli Nevski prospekt tervitab aga lumega... selline siis juuni siin linnas- kõikide valge varjunditega.

Uinudes hotellis panen mängima oma lemmiklaulu ning kuulates Nina häält tõden, et kõige tähtsam on see, mis mahub kahte inimeste, kahte nähtuste, kahte kohtade vahel (sest samastumine viib oma, hinge, Jumala poolt isiklikult endale antud säde, kaotsile, sümbioos on aeglase surma algus ja degeneratiivne lõpp ja tõeliselt on tähtis vaid see ruum vahel, ja see, millega ta on täidetud).

Minu ja mu kleidi vahel oli mu nahk ja Bois d’Iris oma imelise kevadise, märja, lillelise, suitsuse tumesinise metsaga

Minu ja Peterburi vahel on... Eesti. Ja valged ööd. Ja armastus.

Nina Simone, You don't know what its like

Killud toovad õnne? Kuningliku ajastu lõpp.

Ammu ammu pole kirjutanud. Nii blogiga kui misiganes teiste kirjatöödega on küll kehvasti. Elan mingisugust arütmilist ja laialivalguvat ajastut, nii väliselt, kuid enamasti ikka seesmiselt. Selleks on oma objektiivsed ja subjektiivsed põhjused, kuid üldise tooninga kaasneb totaalne diskordinatsioon (loe: ebakõla) käede ja mõtete vahel. Tunnete ja mõtete vahel. Maa ja taeva vahel. Kõik on sigri migri ja mitmetes erinevates suundades, ja mina muudkui seisan, hõljun seal ristmikul suutmata ega tahtmata valida suunda ega seisukohta. „Mulle meeldib mõelda“ on öelnud mu üks kolleeg. Mulle aga ei meeldi. Kuid olen sunnitud, ja miskit pole frustreerivamat kui tulemusetu, ilma suunata, hulpiv mõtlemine. Seega ka kirjutamine on muutunud frustreerivaks perspektiiviks- kui sõna ei saa teoks, vaid tühjaks õhuks, kui õieti puudub message, siis on paus üsna hea perspektiiv.

Paus ja pakkimine. Pakkimine ja paus. Sel talvel ja kevadel ainuke, kui üldse, elurütm on pakkimise rütm. Tahan või mitte, kuid pean kogu oma maist vara üle vaatama, revideerima, vähendama oma elu ära elanute esemete tülpinud kaost, justkui rehaga harjuda mulda, et ta saaks puhata, hingata ja  võib olla selles sündsas olekus valmistab ennast ette jälle uueks külviks. Harides maad vähemalt teoreetiliselt see võimalus eksisteerib. Harimata maa aga koormab ennast ise üle ja sureb oma monotoonsesse tolmunud ellu. Jahmatav perspektiiv.

Loomult ma pole asjade kollektsioneerija ja vähem asju on mulle pigem parem kui rohkem (väikeste eranditega raamatute ja muusika, võib olla ka lõhnade suhtes). Ei ole mul üldse raske loobuda sellest, mis on oma aja ära elanud. Kuid sellest, mis nagu mulle tundub, veel ei ole ära elanud, sellest loobuda pole sootuks kerge... Isegi üldse mitte kerge. Vaid mõne kuuga näiteks suutsin kildudeks muuta suurt osa oma kööginõudest, ja vanaema poolt kunagi iseseisvaks eluks (ehk siis Tallinnasse kolides) kingitud tšehhi portselaani serviis 24le on muutunud vaid viirastuslikudeks üksikuteks taldrikuteks. Erinevatelt maailma paikadelt toodud kirjude kauside killud muudkui kaunistasid köögipärandat ja õrnast portselanist taldrikud lähevad pooleks lausa käedes või õrna kraanivee juga all. Lõpuks mu käedes rebenesid riided, laudlinad, isegi nuga mu raudsetes kättedes poolitus. See kõik traagikoomilisel moel meenutab hiljuti nähtud filmi geniaalse Stefan Zweigi elust „Hüvasti, Euroopa!“. Mind on ülevalanud oma püsivusega tüütav süstemaatilise automaatse hävitamise laine.

See kõik kahjuks jõudis ka lõhnade riiulini. Olen ammu tähele pannud, et ei ole kunagi nii, et miski protsess elus piirdub ainult teatud elusfääriga. Protsess on energia ja ta lained lõpuks ulatuvad igale poolele, olgu see töö, lähisuhted, sõbrad või koguni lõhnade riiulid. Köhatav mootor võib küll olla lihtsalt mitmeid lööke vahele jätma hakkanud süda piltlik väljendus. Aur klaasiseinal võib küll olla vaid selge maailma nägemise lõpu saadik. Ja nii ka lõhnariiuli pakkimise käigus suure kõlinaga maha lennanud Hermes Faubourg 24 pudel oli minu jaoks ettekuulutaja, justkui ratsanik mustal hobusel (ja ilmselt ilma peata), mis range ja vankumatu tõsidusega tõi mu hulpiva ja väänleva mõistuse sõnumi, mida olen aimanud, kuid ikka ja jälle olin ennast uinutanud, et vältida seda, mida näha ja kuulda pole soovinud.

Hing läks kinni ning kurgu tõusis hiigelsuur tinapall. Üks teise järgi veeresid pisarad. Kuid terav kui nuga selgus ei lubanud peita pead liiva alla- see mida olen aimanud, on saanud teoks. On lõpemas minu jaoks nii tähenduslik, eluliselt oluline etapp. Miski on minemas ja ei tule tagasi. Ma ei tea, kas olen valmis seda lahti laskma- pigem ikka mitte, kuid mind ju ei küsi keegi kah.

Seda lõpu on raske sõnastada. Kuid saan sõnastada seda, mis minu jaoks tähendas Faubourg 24. See mahub vaid paari sõnadesse- kuninglik aroom. Aastaid tagasi lugesin ühest retsensist, et see on selline lõhn, mida kasutaks kui oleks minemas intervjuule....kandideerimas Kuninganna kohale. Väga tõenäoliselt see aroom oleks perfektne näiteks inauguratsiooni ja sarnasteks puhkudeks. Faubourg 24 pole ei kerge ega lihtne, ega isegi kena või meeldiv. On võimatu kujutada kandmast sellist aroomi inimest, kes on lihtne kui kolm kopikat või siis elab, nagu enamasti inimesed kippuvad seda tegema, elustiili õpetuste (või nagu seda moodsalt nimetatakse, vaimse sisuturunduse) järgi. Faubourg 24i on nähtus iseeneset, tal on self- awareness, eksimatu ajastu ja ruumi tundmine ja võime suhestada välismaailmaga ennast reetmata. Väidetavalt kandis printsess Diana  Faubourg 24 oma viimasel elupäeval.

On aroome (nagu ka inimesi), mis minetavad arusaama ilus- kole, maitsev- kõle. Sest selline jaotus, hea- halb, selge see, on ainult KASJUTAJA peas (ainuke võimalik duaalsus, püha Hieonüümose järgi oli hea- halb, ja seegi ei olnud mitte mingisuguste välisnormidega kirjeldatav ega mõistetatav). . Budistid näiteks loevad virgumiseks muuseas ka seda kui suudetakse minetada duaalseid hinnanguid, sest nad ei ole midagi muud kui meie enda arutlused teemal kui palju miski ese, nähtus või inimene on meile meie isiklikus maailmas mugav, pannes silmad algsele loodud asja olemusele, tema olemuslikusele. Faubourg 24 ilu seisnebki selles, et ta ei püüa olla ilus, ta on selline nagu on- tohutult nüanssirikas, kuid samas ka abstraktne: apelsiniõied, nende sügav, joovastav, pisut animalistlik kullatult pruun eliksiir koos barokaalse, summutatud kuldse ambraga. Vaoshoitud, kuid väga jõuline aroom, mis on mõeldud selle maailma tugevatele.

Le Roi est mort, Viva le Roi! Mis tuleb Faubourg 24 asemele? Teadmine, et Faubourg on läinud igaveseks, ja selles formaadis nagu ta oli, teda enam ei tule, oli lõplik. Maailm on muutumisel, ja kuigi Milan Kundera väitis, et maailm on ei muudki kui lõpmatute korduste rada, mina pigem kipun arvama, et kui minna sügavuti, siis miski siin ilmas ei kordu. Esimene instinkt oli mõelda asendamisele, uue apelsiniõite aroomile. Näiteks, Houbigant Oranges et Fleurs, suurepärane, kõlav ja helisev justkui Mozarti klaveri kontsertid, apelsiniõite ja köömne tee aroom. Kuid siis tulid meelde ühte tuttava sõnad, et mu eksperimendid lõhnadega on muidugi huvitavad, kuid mitte vähem huvitav võiks olla mu enda keha, mu enda maise insturmendi lõhn.  

Sisemine hääl, mu Vaikne Ingel, paindumatult sosistas, et kuninglik koht ei ole nii lihtsasti taastäidetav. Õieti, ta on asendamatu. Ja kui see on saatuse tahel tühjaks jäänud, siis jääb vaid peatuda ja vaikuses pidada kinni hinge... „Kes sulle, ütles, kullake, et kuld ei roosteta?“ Ka muinasjutudes et võita printsessi, tuleb läbida katsumuste labürinti.

Niisis, tühi koht ja paus. Killusid kokku korjates kuulan õrna ja paitavat Boris Grebenschikovi häält:

King is coming they say

King is coming they know....

Šukės laimę neša? Karališkos eros pabaiga

Seniai berašiau tinklaraščio įrašus lietuviškai. Buvo daug ir objektyviū, ir subjektyvių priežasčių. Ir pagaliau atėjo tas jausmas- pasiilgau tų mano klaviatūroje nesančių nosinių, taškelių ir kitų pagražinimų, kaip kad pasiilgau pačios Lietuvos, jos aukšto dangaus, neskubrios gimtos šnektos ir to jausmo, kurį jaučiu vaikštinėdama Anykščių gatvėmis, žiūrėdama į laukuose stipinėjančius gandrus ar sekmadienio turgelyje pirkdama našlaičių krūmelius.

Tas jausmas kai esi namuose. Jo trūksta. Šią žiemą ir pavasarį gyvenu intensyviu pakavimosi ritmu. Nori nenori- tenka viską peržiūrėti, reviduoti, atgyvenusių gyvenimą apkraunančių daiktų atsisakyti, tarsi grėbliu išvagoti pavargusią dirvą, idant ji galėtų atsigauti, pradėti ir vėl kvėpuoti ir pasiruošti kada nors prasidėsiancčai naujajai sėjai.

Iš prigimties nesu kaupėja. Ir, tiesą pasakius, man nėra sunku atsisakyti to, kas atgyventa. Tačiau... atsisakyti to, kas, man rodos, dar neatgyventa, nėra labai lengva. Net labai nelengva. Per kelis mėnesius, pavyzdžiui, sugebėjau išdaužyti pusę savo močiutės man palikto pasoginio pietų servizo (įdomu ką šiuolaikinės močiutės palieka savo anūkėms kaip archainio tęstinumo liudijimą šiais visuotinės gausos laikais?). Kai kurios lėkštės skilo į dalis tiesiog rankose, ar nuo vandens čiurkšlės. Įvairiaspalvės raštuotos iš kelionių parvežtų pialų ar puodelių šukės ant virtuvės grindų baugino virsti vos ne kasdienybe. Galų gale vos patekę į mano rankas plyšo drabužiai, staltiesės, net peilis mano geležinėse rankose pasidalijo į dvi dalis. Viskas kiek tragikomiškai priminė neseniai matytą filmą apie genialaus rašytojo Stefano Zweigo gyvenimo pabaigą „Sudie, Europa!“. Mane užgriuvo iki įkyrumo pastovi sistematiško griovimo banga.

Atėjo eilė ir kvepalų lentynai. Kai vieną rytą renkantis kvepalus kelionei atgrabia ranka užkliudžiau Hermes Faubourg 24 flakoną, ir, užgniaužusi kvapą tarsi sulėtintame filme stebėjau jį krentant ir pažyrant ant vonios grindų įvairiausios formos šukėmis.

Užgniaužė kvapą, gerklėje pakilo sunkus tarsi švinas gumulas. Viena po kitos ritosi ašaros. Aštrus tarsi peilis aiškumas neleido slėpti galvos po smėliu- visa esybe pajutau, kad baigiasi kažkoks ilgas, svarbus, reikšmingas etapas. Kažkas negrįžtamai išeina. Nežinau, ar aš pasiruošusi tai paleisti- ko gero, ne- bet niekas manęs ir neklausia.

Sunku įvardinti tą pabaigą. Bet neblogai žinau, ką man reiškė Faubourg 24. Nesunku tai sudėti į kelis žodžius- karališki kvepalai. Kažkada perskaicčau atsiliepimą, jog tai kvepalai, kuriais galima būtų kvėpintis einant į darbo intervju- Karalienės vietai užimti. Manau, kad jie puikiai tiktų inauguracijai ir panašiomis progoms. Faubourg 24 nėra nei lengvas, nei paprastas, nei koks nors nuostabu kvapas. Jo absoliučiai neįmanoma įsivaizduoti dėvint žmogaus, kuris paprastas kaip trys kapeikos  ar save suvokia per reklaminių ir gyvenimo įvaizdžio klišių peršamą prizmę. Faubourg 24- tai asmenybė pati savyje, self- awareness, laikmečio ir amžinybės ritmo pojūtis ir gebėjimas į pasaulį žengti neišduodant savęs. Sako, kad Faubourg 24 savo mirties dieną dėvėjo princesė Diana.

Yra tokių kvepalų, kurie peržengia gražu- negražu, skanu- neskanu kanoną. Tas kanonas, aišku, tai tik devetojo galvoje. Budistai tikruoju sąmonės prabudimu laiko sugebėjimą peržengti dualinius vertinimus, nes jie- tai tik mūsų vertinimai, prisimatavimai, neįsižiūrint į reiškinio ar kūrinio reikšmę, o vien tik vertinant, kiek vienas ar kitas, daiktas, reiškinys, žmogus, yra mums patogus. Faubourg 24 gražus tuo, kad nesistengia būti gražus, jis toks, koks yra- apelsinžiedžiai su visais jų karčiais, saldžiais, duksliais niuansais, auksinės ambros aura ir dukslus it barokas aukso auros švytėjimas.

Le Roi est mort, Viva le Roi! Kas pakeis Faubourg 24? Suvokimas, kad naujo Faubourg flakono šitoje lentynėlėje nebebus, buvo galutinis. Vidumi žinojau, kad šis aromatas šioje erdvėje nepasikartos- galbūt kada nors kitoje lentynoje, galbūt atomaizerio ar mėginuko pavidalu. Bet tokia pačia forma ir šitoje vietoje- nebebus. Pirmas impulsas buvo pereiti prie kitos kategorijos apelsinžiedžių kvapo- pirmoji mintis buvo Houbigant Oranges et Fleurs, puikus, skambus tarsi Mozarto koncertai, apelsinžiedžių ir kmynų arbatos aromatas. Prisiminiau vieno pažįstamo žodžius, kad mano eksperimentai su kvepalais įdomūs, bet nemažiau įdomus nei kvepalų miriada galėtų būti ir mano pačios kūno kvapas.

Vdinis balsas, mano Angelas, nepalenkiamai šnabždėjo, kad reikia stabtelėti, karališka vieta, kad ir kvepalų lentynoje, taip paskubomis neužpildoma. Kaip kad pasakose- norint laimėti princesę, reikia praeiti išbandymų labirintą.

Kaip išeina kažkas svarbaus, didelio kaip gyvenimas, reikia tiesiog nulenkti galvą... sustoti. „Kas tau sakė, brangioji, kad auksas nerūdija?“

Taigi, tuščia vieta ir- pauzė. Šluodama šukes klausausi nuostabaus, paukštiško Jon Andreson balso

King is coming they say

King is coming they know....

Jan and Vangelis, "He is sailing"

Kevadine lõhnade garderoob. Minimalism, tuul ja roosid

Kevad sel aastal tuli kuidagi märkamatult ning algas mitte tavapärase pika ja kannatliku kevade ootusega, vaid hoopis tilkuva ninaga. Kalendrit vaadates tõden, et päev on juba pikem kui öö ja on vaja üle vaadata ja ära panna talviseid asju. Tõtt öelda, see teema on mul just sellel kevadel mitmel pinnal ja peateemana- vanade asjade „ära pakkimine“, „ärapanemine“. Ei ole ei rõõmus ega hinget täitev protsess, võib olla just sellepärast hinges vuhavad kummalised tundmatud jahedad tuuled, mis teevad isegi kevade tulekut märkamatuks.

Nii palju kui mäletan ennast, olen alati oodanud kevad. Ei ole ma talve inimene. See on ütlemata rõõm, mis tekkib minus vaadates veebruari petlikult eredas päikes sulavaid jääpurikaid ja kuualtes nende valju tilkumist, mis minu kõrvadele võrduvad kõige ilusama muusikaga. See aasta jäi seegi märkamata. Või ei olnud siis räästas ripuvaid kristalseid purikaid, läbi mille õige nurga silmitsedes on võimalik vaadelda talvist vikerkaare? See kevad on teisiti, ta on omamoodi töine, range ja sünge. Eks ikka mina ise olen selline, mitte kevad. Kevadel pole midagi viga. Väljas märjast mullast pistavad päid ja lehti taimed ja koguni esimesed lilled, soistes põldudes jalutavad sookured ja õhk on hingetoitvalt karge. Küllap see tunne jõuab ka minuni, võib olla lihtsalt järgmisel aastal ja hoopis mõnes muus kohas.

Kevad, olgu ta misiganes, nõuab ka kodust värskendust ja igasuguste tarbeesemete ülevaatamist. Minu väline, „persona“ elu juba mõnda aega mittenõudlikult mahub teksastesse, kõige lihtsamatesse särkidesse ja mõne rangema pintsaku taskusse. Ka muuga on lihtne- parem mitte midagi, kui midagi. Mingil moel see tendents peegeldub väga hästi ka kevadeks välja pandud lõhnagarderoobis- siingi on ainult selged jooned, minimalism, kargus, isegi rangus. Lihtsalt ei suuda enda peal kanda midagi liialt keerulist või mitmemõistelist. Vahel lihtsus on kõige parem, mis üldse saab olla. Kui lühidalt iseloomustada, mis sel kevadel mul läheb käiku, siis nad on eau de cologne stiilis veed, roosid ja nahk. Joon on selge ja romantika ning unistused on jäänud tagaplaanile. Praktiliselt kõik lõhnad sobivad nii mehele kui naisele ning pea et kõikidele olukordadele.

Igapäevane leib

Nii nagu riietuses kõike muud ilusat olen vahetanud teksaste, valgete või siniste särkide, T-särkide ja tossude vastu, nii ka olfaktoorne vastand nendele on loomulikult lakoonilised eau’d. Kuid süvenedes sellesse esmapilgu lihtsasse maailma siingi avastan, et siinne maastik on täis omaloomulisi, eredaid ja kirkaid isandaid. Vaieldamatu lollikindel valik on sel kevadel Hermes Eau d’Hermes. See 1951 (!) Edmond Roudnitska poolt loodud eau on üks legendaarsemaid oma seas. Mina võrdleksin seda eelkõige kasemahlaga nahkses lähkris. Kuigi läbinisti eau iseloomuga (see tähendab kerge, selge ja lakoonline), unustamatuks seda lõhna teeb köömne noot, mis lõhnal arenedes soojeneb ja varsti joonub paraleel sooja, kergelt higise inimese naEau d’Hermes tantsib oma kevadist tantsu iga naha peal täiesti omamoodi, kuid igal juhul tal on alati äratuntavad naha ja köömne noodid. Minu jaoks on see täiuslik lõhn, mis säilib naha peal ühe eau kohta ebatavaliselt kaua ning just praegu, kus olen endasse upunud mitte just kõige lõbusamal moel, tuletab meelde, et minulgi on nahk, mis on võimeline tunda tuult, soojust ja isegi sõbraliku paid.

Kui Eau d’Hermes’i rahu asemel vajan midagi, mis aitaks pisut rohkem end kokku võta ja meelestada tööle ja süstemaatilisele kulgemisele läbi elu džungli, siis läheb käiku Parfumerie Generale 20 L’Eau Guerriere- sõdalase vesi, nagu nimigi ütleb. Palju rohelisi, torkavaid noote- justkui alles niidetud jäme hein, puuderjas olibaanum ja väga loomulikud, kuid üsna teravad puidu noodid- see lõhn värskendab, koondab ja toniseerib oluliselt parem kui värskelt jahvatatud kohv. See on terav kui äsja lõigatud puuoks ning selge kui varakevadine allikavesi. Samuti on ta siiski väga sõjakas ja konkreetne. Kindlasti mitte uinuvale kaunitarile.

Lorenzo Villorezi Piper Nigrum kui arvate, et need on tugevad idamaised lõhnad, mill on potentsiaali võta hinge kinni, siis proovige Piper Nigrumit. „Oh jumal, mis see on?“ lähevad silmad ümaraks mu uuel kollegil, kes pole veel kursis minu parfümeersete ahvatlustega ja mu iseenda iseloomu ekstsentrilisusega kursis. Ei viitsi pikalt seletada, et see on üks mu lõhn ja nii nagu teised naised tegelevad oma välimuse viilimisega, ma katsetan omaenda lõhnaga. „Palju musta pipart, nelk, muskaat, aniis ja palju palju värsket mündi“, kostan mina. Mõistagi, seal veel palju muud- näiteks oregaano, fenkool, müür, elemi, stüraks ja muud head. Kuid peamine mulje- palju palju värskelt jahvatatud musta pipart palju palju mündiga. Ah ja oh lõhn, mille ilu üle võib vaielda, aga värskendab ta kohe kole efektiivselt, pühkides peast igasugu mõtte- ja tundejäänuseid nagu eelmise aasta pehkinuid lehti.

Bergamott, ehk õige nimega pomerants, on õige tsitruseline ning üks lõbusamaid noote üldse. Seal kus bergamott, seal tuju hea ja elu lill. Tuleb ju selle vilja nimetus Põhja Itaalia Bergamo linnast ja loodusmeditsiinis kasutatakse pomerantsi depressiooni raviks, kuid ka keha toksiinideks puhtaks pesemiseks, vererõhu alandamiseks ning igasuguste haavade parandamiseks. Huvitav, kas ka hingehaavade jaoks? Küllap, sest mis muu see depressioon siis on. Igatahes bergamott kuulub suurepäraselt kevadiste vigurite hulka, ja äsja ilmunud Guerlain Acqua Allegoria Bergamote Calabria mu kevadisse riiulisse. Siin lisaks bergamotile on ka ingverit, kardemoni, petitgraini ja puiduseid noote. Aroom on lihtne, lõbus, justkui tsitruseliste plahvatus. Kuigi üsna lineaarne, see hoopiski hea- tsitruseliste päikeseline naeratus lihtsalt vaikselt vaibub naha peal. Kestvus ei ole üle ootuse, naha peal kuskil 4 tundi, kuid see ongi see lõhn mida hea aega ajalt värskendada ja mõelda päikeselisest Calabriast, sealsest sinisest merest, mägedest, väikestest külladest ja muretust elust päikese all.

Tujud

Jo Malone Mimosa & Cardamom- on kahe noodi tants (või siis, näiteks, bossa nova). Mimosa ja kardamon, või siis vastupidi, kardamon ja pisut, õige pisut kerget mimoosa puudrit. Lõhn on väga kerge ja selge, läbipaistev nagu kevadine tuul. Mimoos, mis muidu nii ilus kevadine õigsev võrs, on parfümeerias tihti raske, puuderja ja lämmatava iseloomuga. Mitte aga siin- see aroom on kerge ja graatsiline, vaevumärgatavalt elegantne, nagu kevadises päikses tärkav linnapark. Mulle meeldib teda tunda juues hommikust lattet- mis siis, et tekib pisut laisk, kassilik meeleolu. Siidne ja lendlev tekstuur meenutab Olivia Giacobetti loomingut (selle lõhna nina aga on Marie Salamagne, kes on loonud näiteks kõige paremaid Guerlain Acqua Allegooriaid ning moodsa, kohvisse kastetud Black Opiumi). See on justkui siidist pluus või peenest sametist kindad, mida mina oma selle kevade ükskõiksuses olen unustanud.

Chanel No 5 L’Eau. Veel üks eau, mida aga tänu tema keerukusele liigitaksin siiski pigem tujuks. Erinevalt Guerlain’ist ja YSL’st, kes küpsetavad oma kunagiste legendaarsete aroomide flankereid nagu sooju ja mitte eriti meeldi jäävaid (vaid kohati just oma labasuse tõttu meelde jäävaid) õdesid ja vendi, Chanel on säilitanud väärikuse- seda kõige paremas mõistes. Nii ka see L’Eau oli tegelikult libedale jääle minek- teadagi raske luua nooremat õde maailma kõige ikoonilisemale parfüümile (ja väidetavalt siiani kõige suuremale müügiartiklile). Kuid müts maha Oliver Polge eest- tal õnnestus see suurepäraselt. See aroom on selline lillede bukee, mis ei lõhnagi lillede järgi, vaid on piisavalt abstraktne. Ometi on säilinud nii originaalversioonis tuntavad noodid kui ka lõhna nägu, tuju, suursugusus, keerulisus. Väga peen ja nüanssirikas aroom, mis aga piisavalt introvertne ja harmooniline, et sobituda igasse olukorda. See ongi kindel valik igaks olukorraks ning samas tema peen ilu ja naiselikkus (ilmselt see on ainuke naiselik element, mida ma sel kevadel kannangi) ei jää praktiliselt kunagi märkamata.

Vero Porfumo Kiki on kardinaalselt erinev muust selle kevade garderoobist. See on justkui sild vanasse, see, mis oli, ja enam järsku ei ole. Naeratav ja kelmikas, kergemeelne ja sügav, paeluv, tõene ja ehtne. Kiki on eriskummaline kombinatsioon lavendlist, mittemagusast karamellist ja passiooni viljast, see kõik seotud madalatoonilise patšuliga. Kiki on ajatu ja vaba, oma lainel ja samas avatud, see justkui enda pilt mida olen avastanud pakkides sahtlidesse tolmuma jäänud pilte. Kiki on justkui kinnitatavad sukad, toanurgas vedelev kitarr, soojad croissant’id laual ja raadiost kostev Serge Gainsbourg. Ja isegi kui ma eelistaks hetkel mitte tuletada meelde, et elul on ka selline pale, vahest määrin ma kaelale tilk Kikit ja silmade ees hakkab kerima hoopis teistsugune film.ˇ

Histoiries de Parfums 1926 Turandot Vahest elu sunnib võta osa igasugustes peenemates sotsialuseerumisvormides, pistes nina mitte ainult oma aja või tööruumide ustest, vaid ka oma tavapärasest riietusest ja mornist olekust. Miski ei tee ümberlülitumist nõnda tõhusaks kui parfüümi vahetus. See kevad on mul käeulatuses Turandot, mis juhtumisi on mitte ainult meeletu aroom, vaid ka mu lemmikooperihelilooja Puccini lemmikteos. Turandot vaevalt et annab nimetada tavapäraseks ooperaks, see on pigem seikslusdetektiiv kõige ulmelisemate koomiliste elementidega. Aroom püüab matkida sama pöörast joont ja nii on sinna segatud peen nahk, viiruk, nartsissus, nelgi õied, jasmiin ja patšuli. See kõik on summutatud ja sisepoole pööratud, justkui pehme kasukas, mis on tagurpidi, kus kõige uhkemad mustrid ja pöörased lõiked on vastu keha, teistele vaid aimatavad. Turandot on väga mitmekesine, muutlik, isegi jazzilik, ma naudin viimast kui tilga, ma on noir, aga mitte dramaatiline, temas on originaalsust, stiili ja seiklushimu. Ja ometi on vaikne ja keha lähedal, andes ümbritsevatele märku klassikalisest jasmiinist ja muust viisakast, samas jättes meeletu šarmi ja pöörasust vaid väljavalitutele.

Saudade

Ja lõpuks- see mitte sotsiaalne ja mitte igapäevase leiva pool. Need on need hetked kus olen iseendaga ja enda sees, pööramata tähelepanu ei kevadele ega ümber loksuvale kummalisele pinnale. Mu sees juba mõnda aega lõhnab rooside järgi. Lõikeroos mulle ei jätta suuremat emotsiooni, lõikelilli mu meeles on oluliselt huvitavamaid ja kenamaid kui roos. Kuid kasvav, arenev roos on teine asi. Temas on palju vastandite ühendust- nii okad kui ka imeõrn õis, temas on tundlikust niiskele pinnale ja ülimat külmataluvust. Alkeemikute suurteos Rosarium Philosophorum räägib hinge puhastamisest ja arengust. Mul oma ajas on loodud selline nurk, kus kasvavad roosid, ja nii mitmedki nendest on istutatud selleks, et tähistada mõnda olulist elu sündmust, endale tähtsat inimest, juhusi, mis olen julgenud nimetada imedeks. Juues oma rooside juures hommikust kohvi meenutan neid, kellele mõeldes ma neid roosipõõsaid istutasin, neid inimesi, hetki, ja mõtlen nende peale- nad justkui elavad edasi rooside looduse looklevas rütmis, nende õites, lehtedes ja isegi okastes. See kevad nostalgiast üle valatuna pöördusin ka rooside aroomide poole.

Lalique Encre Noire Meesversioonis, mida ma kasutan, roosi muidugi tunda õhkõrnalt. Põhimõtteliselt on see morn ja range tindi lõhn. Põhilline tegelane on siin vetiver, ümbritsetud puuga ja muskusega. Kuid minu naha peal on sulaselgelt tunda ka roos- pisut kõrkjas, okaline, kuid ikkagi roos. Need nootid on muuseas tunda ainult hästi lähedalt- muidu on see aroom tint ja kerge metall, kuid temas on on kummalist uljust ja õrnust, justkui roosi hinge tema teravate okaste taga. Kunagi soetasin seda aroomi tahtes seda oma mehele kinkida ja meeltesegaduses kiiresti konfiskeerisin. Kõige õigemini ta ikkagi kõlab pehme, õrna ja kahvatu naise naha peal.

Sisley Izia  Jällegi üks uudis. Kuigi Sisley üldjuhul lõhnu teha oskab, umbusaldusega silmitsesin uut pisut kummalise ja kohmaka väljanägemisega flakooni. Selgus aga, et sisu ehk et parem sellest, mida ma üleüldse võisin loota. Siin on sulaselge roosa värvi roos- jahe, mõrkjas, kindlalt kinnise pungaga, alles tärkav peale külma kevadist vihma. Samas on kõrval mänguliselt kihisevad noodid- ilmne hästi sooritatud aldehüüdide ja roosa pipra segu. Lõhnas on sama selged kui roos on angeelika, ehk emaputka, noodid, ja see mulle pööraselt meeldib. See annab aroomile mõrkja, ehtsa, rohelise lõhna- Izia ei ole dekoratiivne roos, see on hommikune kaste, hommiku jahedus ja virelevad päiksevärvid. Lõpus ilmuvad muskus ja lillede segu- baas mingil moel sarnaneb ehk Lorenzo Villorezi Teint de Niege’iga. , See on roos on ajatu, nagu roosid tegelikult on- ja temas on seda feeling’ut, mis oli Väikse Printsi roosil- üksilda planeedis kasvaval tavalisel roosil, mis oli ometi nii eriline.

Hermes Rose Amazone- jällegi, minu jaoks uustulnukas. Kuid kõige kindlam tulija ja jääja, mis saab olla. Mul on nimelt nõrkus Hermes lõhnade järgi- nad on justkui loodud minu nahale. Rose Amazone on, nagu Chanel No5 L’Eau, kuulsa Hermes Amazone noorem ja tagasihoidlikum õde. Amazone noodid on siin summutatud, kuid siiski olemas- see on mõrkjas, märg rohelus, toored mustsõstra marjad, palju galbaanumit, tooreid marju, õige pisut nartsissi. Kuid Rose Amazone’is seda kõige ühendab õrn, värske, jahe ja peen roos- alles avanev õienupp mis veel hommikuse kastega koos. See kõik on laotud nahale- alles ärkavale, unisele inimnahale, ja kõik on nii loomulik kui loomulik saab olla. Eriti ilusasti avaneb ta vihmasajus. Kõige rohkem mulle meeldib aga aroomi introvertsus- seda on tunda alles endal, teised tajuvad ainult kerget värske õhku liikumist. See roos on ligipääsetav vaid endale ja nendele vähestele, kellega ühendab haruldane ja peen hingeline niit.

Ja ongi tulnud kevad mu lõhnade riiulisse. Vürtsitavad seda kevadet ramedad, sügavad rahvalaulud, mida järjest rohkem kuulan- nad on kuidagi ehtsad, südamest, ja käega katsutavad. Nende ilu on ehtsuses ja tões, naid paitavad sama ehtsalt kui kuu ja päike ja tähistaevas. Kuid enamasti kevadet ehib vaikus- ja vaikuses on nii hea vaadata enda oma tärkavaid roose ja tõdeda, et vaatamata sellele, kus rabas või metsatukas ma parasjagu endaga hetkel olen, kevade tuuled puhuvad ikkagi.

ja pisut leedukeelset laululuulet...

Etüüd Nr 12. Nostalgia. Salvador Dali Eau de Parfum

In order to rise
From its own ashes
A phoenix
Firt
Must 
Die

Mõni aeg tagasi taaskohtusin ühe ammuse tuttavaga, keda pole pikalt näinud. Ehk paar aastakümneid, ülikooli ajast. Rõõm oli mõlemapoolne ning jutu jätkus kauaks- nagu need aastakümned oleks vaid mööduv hetk (mida ta globaalses mõistes kindlasti on, mina aga pole nii arenenud ja globaliseerunud, mul on see PAAAALJU). Tuletasime meelde ühiseid sõite Leetu, tol ajal mul oli see sisse harjutatud trajektoorium, mida läbisin vähemalt paar korda kuus. Mulle meeldis seda sirglõiku sõita, tundsin igat puud, igat teemärki ning kuni Via Baltica oli alles kauge perspektiiv, iga kord jälgisin huviga milliseid teeauke lappiti kokku ja kus ilmusid uued. Need sõidud olid pikad vabad vahetud hetked enda ja oma kaaslase jaoks, veerevate jutudega, naeruga, kuidagi värskendavad ja vaimustavad. Üks nende ühiste sõitude lahutamatu osa oli Guns’n Roses, Robert Palmeri ja Annie Lennoxi kuulamine. See oli selge, et mingi hetk hakkame laulma koos nii, et tuul vihiseb kõrvus. Too tuttav ütles, et siiani kuulates Knocking on Heavens Door, November Rain või I’ll Be Your Baby Tonight kohe tulevad ette meie sõidud, vahetuvad Läti põldude pildid ja nende meeleolu. Ja siis ütles „ja veel tuleb meelde sinu parfüüm. Mis see oli? See oli nii hea...“

See kõik oli väga ammu. Praegu mu aroomid vahetuvad tihedamini kui miski muu asi mu elus ja selle ekspiremntaalses universumis, siis aga olin noor ja muretu ja kõige vähem pöörasin tähelepanu tookord nii tüdjadena tundunud „iluasjadele“. Lõhn siis oli lõhn. Kuid selle ajal mul oli oma kindel lemmik, mille kandsin ööl ja päeval, sõites autos või higistades tantsusaalis. Kammi ja huulepulka kõrval riiulis oli üksi ja ainukesena selline arhitektuuriline ese

Ja pole midagi öelda- aastad on möödunud, muretud pikamaa sõidud on asendunud telefonivestlustega rikastatud ajaga, isegi suunad on muutunud- Leetu sattun üsnagi harva. Aga see naha ja nartsisside ja vaikude, väärispuidu lõhn, tema mahlased rohelised noodid pööritavad pead siiani. Võiksin vanduda, et nii lõhnavad kollased nartsissid, märjad nahkindad, männivaik ja kustunud kamin. Salvador Dali ei olnud ilma asjata sürrealismi isa, tema aromaatsed huuled ongi see, mis ühendab kassi pehmust ja tema küüsi, kisitavaid silmi, sensuaalsust, laiskust ja valmidust. Kui keegi küsib, et see on- animalistlikud noodid parfüümis, siis tooksin näidena just seda lõhna. See on miski mis on

elus, mis, vaatamata lilledega kaetud välimusele, ei ole lill, vaid dünaamiline, isikustatud, iseloomuga loom roheliste lehtede ja kevadiste lilllede all. Temas on soojust ja elu, teravust ja põnevust, tundlikust ja isegi pisut tigedust, pulseerivat elu. Siiani imestan et tollal, noore tüdrukuna, kandsin selle mitte just kõige kergema loomingu väärikalt ära. Trotsi vähemalt mul oli piisavalt

Vaatamata hilisemale Salvador Dali roosa mulli loomingule Dali Eau de Parfum on see, mida peaksid proovima santali ja aldehüüdide, ka roheliste nootide nautijad, ka nina Alberto Morillase austajad. Kuulub ju teise eriti laialdase parfümeerse portfoliosse nii seinast seina nimekad lõhnad nagu YSL M7 (mida, minu meeles, peaks proovima enda peal iga mees), Lancome Miracle, Narciso Rodrigues NeEssence, Kenzo Flower, Armani Sensi ja kuhjaga teisi olfaktoorse maailma gigante. Mulle on vägagi nauditavad tema Le Labole komponeeritud aroomid, Tubereuse 40 ja Vanille 44. Aga... Dali Eau de Parfum on puhas nostalgia. Nagu ka kollased nartsisid, mis siiani niidavad mind jalust sajaprotsendilise kindlusega. Ja kuigi elus ma pigem toimin Don’t Look Back ütluse järgi, võib olla vahest tuleb ka selline rida nagu Never Say Never. Sest mõned inimesed, olekud, seikad on lihtsalt nii head. Neid ei saa liialt olla. Nagu ka Guns n Roses või mahedahäälset Robert Palmerit. Või kolaseid nartsisse ja Salvador Dali Eau de Parfum’i.

Etüüd Nr 11. Kust tuleb tolm (ja kuhu kaob raha). Atelier Cologne Pomelo Paradise

Kui eelmiste (2015) jõulude ajal sõbrannaga laisa hommikusöögi ajal veeretasime seda koomilisena tunduvat küsimust, ei osanud arvata, et sellest saab (mitte meie suvi) varsti algava aasta teema. Maagiline sõna jõud. Sulgudes oleva, ehk raha osaga, 2016 aasta jooksul sain teatud selgust- elu ise näitas, kuhu see raha kaob. Tolm on aga asi peenekoelisem ning sellega kiireid vastuseid ei tulnud. Kuid siiski...
Mõned päevad tagasi ärgates aknast paistis sisse päike. Oleks justkui ideaalne hommik kohvi ja soojade võileivate või sajakeste jaoks, kuid kogu pildi hallastamatult rikkusid ei tea kust põrandal tolknevad tolmurullid. Võisin vanduda värske kohvi nimel, et veel üleeile neid polnud märkugi. Kust nad tulevad??? Kassid kammitud, lapsed pestud, pesu triikitud ja üleüldse olen tubli olnud. Ja nüüd see vaikiv etteheide päikesepaistes laisalt vedelemas.
Mingi aeg proovisin neid lihtsalt ignoreerida. Mis tolmurullid, mul ju laupäev kodus, tõtab tulla ilus päev, väljas päike, sees soojus ja kõik sellises joones. Aga see kuidagi kõlas nagu katkine laul, nagu vaene Maikeni kooli lõpetaja prooviks laulda seda kuurikuulsat aariat

proovige ise, vaadake kas niisama positiivse mõtlemisega tuleb

Ja siis ma muidugi hakkasin korristama. Tolmurulle. Mis seal tegelikult vahet kust nad tulevad- on nad kassikarvadest, rabelemise tagajärg, meie äraelanud nahk või lihtsalt maha pudenenud karmakiht. Nii nagu elus tihti paratamatu mööda kivide paljajalu astumine (oi, mul seda tulnud küll ja küll), nii nagu vastukäiguks teooriale elus esmaselt tuleb kogemus ja alles siis mõtestamine- me kunagi pole valmis selleks, mis tuleb- nii ka tolmurullid, mis siis nendega, kui on, siis korristan ja teen ruumi jälle omaks, pärast alles ahastan ja mõtlen milleks see kõik.
Just see protsess on see, mis on midagi. Algselt kuivalt pühkides, siis jälle veega üle käies tekkibki puhtuse tunne. Kunagi tuli see arusaam, et pestes põrandat võtan jälle ja uuesti, tsentimeter tsentimetri kaupa ta jälle omaks- kuigi ta on mitmete poolt ära tallatud, ma oma vaikse keskendumisega võtan need jäljed sealt ära, ja kõik on jälle uus. See on jälle ruum, mis on värske, ootust täis ja avatud. Kõigele. Ka tolmule.
Ja nii ta on. Kui tolm on läinud ja päiksekiired valgustavad ainult põrandal laiutavat tühjust mõtlen, et:  Kui tekib valgus, kui teadvus valgustab ja enda käendusele jõuab kätte jälle uus ala, see paratamatult toob esile ka jääke minevikust, tolmu, mustust, ja seda, mis ei ole valgus. Ja see ärritab. Väga, Vahest see lausa valus. Ja ometi see nii lihtne- tsentimeter tsentimetri järel teha kõik puhtaks, uueks- ikka selleks et seal saaks tekkida midagi uut, elusat. Öös, hämaras ju võis see tolm olla igavesti- see ei häiriks, kuid... see oleks seisak. Ja nagu üks ajalooline on öelnud- Egiptuse muumiaid on tabanud kordades kurvem saatus kui surm, nad on igavesti tardunud. Võiks siin ju meelde tuletada legendi Sodomast ja Gomorast ja soolasambast. Kuid las nad jäävad- kui seisak, siis olgu see puhtas ruumis. Sest nagu öeldakse, Jumal täidab tühja annuma. Ma ainult püüan, et see anum, mida täita oleks selliselt kristalne, mis teeks endalegi rõõmu.
Ja siis mind ootab ülatus. Mu kallis pojake on keetnud musta Assami teed ja koorinud sinna juurde kolast ja punast greibi. Käin kiiresti duši alt ja haaran lisaks puhtusele midagi, mis teeb lihtsalt pimesi rõõmu- Atelier Cologne Pomelo Paradise.

Vanituba silmapilkselt täitub hea tujuga, päikesega ja greibi lõhnaga. Pomelo Paradise on vaat et greibi solifloor, kuid tema mahlane, heatujuline, ja avatud algus on justkui energia süst peale fülosoofilise laadiga korristamist ja vahest ka hirmuäratavat fülosoofilist tühjust. Kriitikud on seda lõhna salganud tema mono- oleku (ei muutu) ja lühiajalisuse pärast, ning see kõik on tõsi. Kuid ometi see algus, see greipi reipas mahlasus, väike münt ja kirbe mustsõstar tagaplaanis on nii isuäratavad, nii elusad ning nii ehtsad, et see algus väärib, et seda uuendada ja uuendada. Mu teine lemmik, Atelier Cologne Orange Sanguine, on vähemalt sama ilus, kuid temas on külmust ja tõsidust. Pomelo Paradise seejuures lausa lööb jalust oma optimismiga- ideaalne veebruariks, kus ükski päikeseline päev ei kesta liiga kaua ja muutlikus ning paradoksaalus, krõbe külm ning päikese meelitav soojus, on üheskoos.
Poja teatab pidulikult- täna öösel algas Hiina Uus Aasta. Jah, minul ta algas eile lõigates Vene- Eesti piiri ning külg küljes päris hiinlasega.

Kuid täna algab uuesti. Tolmuvaba, pidulik ning koos ergutava lõhnaga ning südant kaasakiskuva muusikaga. Vivat!

Kolm Kuningat. Mäkke või mäest allapoole?

Imelik aata lõppes. Kirju ja vooderdatud kontrastidega nagu tiigri kasukas. Tahaksin aasta kokku võtta, oleks justkui aeg, aga seegi kokkuvõte libiseb käest ära, peegeldades läinud, kus lävepakul veel hõljuvaid eelmise aasta energiaid. 2015 oli Ahvi aasta, ja seda oli ta tõepoolest.

I have taught thee all the Law of the Jungle for all the peoples of the jungle--except the Monkey-Folk who live in the trees. They have no law. They are outcasts. They have no speech of their own, but use the stolen words which they overhear when they listen, and peep, and wait up above in the branches. Their way is not our way. They are without leaders. They have no remembrance. They boast and chatter and pretend that they are a great people about to do great affairs in the jungle, but the falling of a nut turns their minds to laughter and all is forgotten. We of the jungle have no dealings with them. We do not drink where the monkeys drink; we do not go where the monkeys go; we do not hunt where they hunt; we do not die where they die. Hast thou ever heard me speak of the Bandar-log till today?

Ehk siis- nagu hoiatab Võimas Baluu (Rudyard Kipling "Džungli raamat"), ahvidest korda, sihipärasust ja loogikat oodata pole. Puhas loomariigi Trikster- ja 2016 oli ehtsal kujul triksterlik aasta. Aasta, kus väliselt elu arenes ülimalt lõbusalt ja ülevoolavalt, kuid sees tegutses tsunaami, kaos, kohati ka tühjus. Aasta, kus väline ja sisemine maailm triivisid nii erisuundades, et nende kohtumine tundus sama tõenäoline kui Uue Meremaa kokkupõge Grönimaaga. Aasta, kus saatuse tahel mängisin arusaamatute sümbolitega tähistatud kaartidega endale tundmatu mängu. Usun, et selle aasta toimunu seedimiseks läheb mul veel mõnda aega.

Kuid, nagu ütleb üks mu hea tuttav, vahest et saavutada seda, mida vajad, on tarvis liikuda hoopis vastupidises suunas. Et laskuda õitsevasse mäeorgu, tuleb eelkõige ületada teel seisva mäe- ronnida vastupidises suunas- ülesmäkke. Või siis vastavalt mu poja matemaatika õpetajale: "kui keegi ütleb, et tal on siht, siis jääb see mulle arusaamatuks. Sest igal sihil on kaks suunda."

Minu eelmise aasta ekslemise suundi oli mitmeid.
Aasta märksõna oli reisimine. Justkui varukast veeresid suunad, tihti absoluutse ootamatusena. Ei olnud üldse ebatavaline see, et minnes ühes suunas, lõpetasin hoopis teises ning oli ka ajaperioode, kus ei osanud kindla teadmisega öelda, kus olen paari päeva pärast. Kõik see toimus muidugi ka veel lisaks triksterlikus seltskonnas. Ehk meeldejäävama ülatusena jäid mõned täielikult ootamatud päevad Itaalias, kus enamus aega läkski vee peal, jahipardal soolates antšovisid või soolases vees poolpüsti juues külma vahutavat mulli. Ooperi vaatamine imelises Arena di Veronas (Verona amfiteater) aga haakus suurepäraselt, kuna olin just tulnud

Aasta Elamusest - Saaremaa Ooperipäevadelt. SOP, nagu meie kollegidega seda õrnalt nimetame, oli aga kustutamatu elamus- vahetasin oma ameti kaheks nädalaks riieturi vastu ja sain kogeda kõike seda, mida koged sukeldudes maailma, mis eksisteerib ainult nädala jagu, aga jääb meelde terveks eluks. SOPi ajal sain olla tunnistajaks ka teisele- looduse võimsuse - elamusele, ühel suvisel pühapäeval tundmatul Saaremaa rannikul sattudes kutsumatu külalisena nastikute pulma. Sadu usse sisisesid keereldes ja veereldes ja ei teinud minust, kivistunud ja jahmunud tunnistajast, väljagi. Pulmi see aasta oli teisigi, kuid see jääb unustamatuks.

Aasta Muusikalised Hetked- Kimo Pohjonenin "Sensitive Skin" esitlus Helsingi Nukuteatris ning Philip Glassi kontsert Vilniuses. Kimo on aastaid olnud vaat et minu absoluutselt lemmik artist ning Philip Glass on minu jaoks kõige puudutavam elav helilooja. Näha neid mõlemaid esinemas ning seda veel ühe kuu sees oli tõepoolest midagi. Seda uskumatut ilu kuulates valasin pisaraid. Ja ei häbenenud mitte.

Aasta Hingehetked möödusid aga sünges talveöö pimeduses kaugel linnast, metsas, lõke juures, toites tuld viletsa talvemetsas leiduva kraamiga, toodud leivaga ning oma hingevaluga. Tuli põletab kõike. Tuli puhastab. Päikesetõusul tulles metsast ja suundudes kaugel, teises reaalsuses oleva linna poole, tööle, kandes naha peal vänget lõke suitsulõhna, segunenud tulepuhumisest higise naha ja piparmündi tee lõhnadega-  kõik see argipäev, mis ootab ees, oma kohustustega, reeglitega ning kokkuleppetega tundus kauge, ebareaalne ja ebaoluline. Sest ma olin äsja saanud tunda midagi, mis on eluline ja igavene.



Aasta Noot- sandlipuu. Ekstreemne ja radikaalne pööre minu elus, arvesades, et sandlipuu oli üks nootidest, mida veel mõned aastad tagasi lausa paaniliselt vältisin. Ma vist ei hakkanud lõplikult sandlipuu imetlejaks, kuid proovisin ära lugematu hulga sandlipuu aroome ning leidsin enda jaoks vastuvõetavaid variante. Soe, pehme ja ilmgintimata rahulik, kuiv selle noodi interpretatsioon, mis õpetas mind selle noodi kandma ka enda kahvatu ja kuiva naha peal. Vaieldamatu lemmik ning lõhn mis on nüüdseks absoluutne must riiulis on Diptyque Tam Dao. Teine väga kütkestav sandlipuu versioon on Chanel Egoiste.

Aroomide mõistes üleüldse see aasta oli kummaline. Kui elus sündmused võtsid korraga viisteist erisuunda ning külvasid mind üle lugematu valikute hulgaga, ma ise olin enem kui kunagi truu vaid mõnedele valitud lõhnale. Aasta aroom ning ühtlasi aasta leid oli minu jaoks Guerlain Eau de Shalimar- originaalset Shalimari olen imetlenud, kuid kandnud suhteliset harva, kuid see mõrkja musta vanilli ja bergamoti ning vaikude versioon on täpselt see, mida minu nahk ja olemus ihkas. Teine aasta favoriit oli Van Cleef  & Arpels Collection Extraordinaire Bois d'Iris- meditatiivne ning mõtlik iirise ja jaapani viiruki duett, mida raamib õige pisike piisk vaniljet.

See aasta üleüldse olin parfümeeriast kaugel. Vaid väga pisteliselt tutvusin uudistega, seega aasta uudise valimisel seekord olen küll profaan mis profaan. Sellest, millega sain kokku puutuda, ehk kõige paremat muljet jätsid Chanel No 5 L'Eau- tõeliselt hea, kergem legendaarse aroomi interpretatsioon, samuti Neela Vermeire Creations Rahele- mis aitas mind paremini mõista minule siiani raskesti seeditavat osmantuse noodi. Ja kõik. Kõik muu voolas minust nagu hane selga vesi.
Asju, mis ei meeldinud, või millest aru ei saanud, oli jälle lugematu hulk. Ei tea, kas see peegeldab minu negativismi, vastuseisu uuele ja moodsale või hoopis apaatilist konservativismi. Ei hakka neid pettumusi nimetada- igaüks saab ise proovida ja oma järeldusi teha.

Üleüldse oli üks emotsionaalsete pettumuste aasta. Isegi mõlkusid mõtted, et lõpetaks blogi kirjutamise (õnneks ei tekkinud veel soovi endale pead raiuda). Raske kainenemise aeg, ütleksid pessimistid. Enda ego hävitamise aeg, ütleksid müstikud. Tuleb vähem soovida, siis vähem pettud- ütleksid realistid. Ja nii ma õpin- katsudes rakendada pidureid, proovides elada hetkel, ja mitte soovida- mitte midagi. Ja kuna see tegevus minu hingeehitusega inimesele kõige kergem ole, siis eks selleks anti ka mitmeid abimehi.

Aasta tegevus- meditatsioon. Olin vahepeal unistanud, millist seisundi ja olekut pakub tavaline, lihtne, igapäevane meditatsioon. See on sama, mis kehale hapnik.

Aasta raamatud- vana Sufide muinasjutu järgi Farid Ud- Din Attari poolt üles kirjutatud "Linnude keel" ning psüholoogia ja müstika maailma hiiglase Claudio Naranjo poolt kirjutatud "Iseloom ja neuroos". Nende kahe raamatutega võiksin kollida asustamatu saarele ning lugeda neid päevast päeva, kuni nende sõnade kõla jääks elama peaks ehhona.

Aasta albumid- jällegi kaks. Vahemerel loksudes avastatud Riccardo Arrighini "Puccini Jazz" (jazzi variatsioonid Puccini ooperimuusika teemale) ning kordumatu Alice Balsom kontsert Londonis.



Aasta kingitus oli vana hea, ammu kadunud hingesõbra tagasitulek. Jälle ja uuesti veendun, et Elu ei ole lineaarne nähtus, vaid käib, nagu planeetid taevalaotuses, ekliptiliselt ja ringrattast. Mõned tagasitulekud on nii liigutavad ja kallid, et meenutavad päikesetõusu peale tormi.

Ja lühidalt kõik.
Selleks aastaks soovid on tagasihoidlikud- olen ju perioodis, kus pigem vabanen soovidest.
Kuid, kui juba midagi siis:

- mängida kitarri (või mõnda muu pilli)
- sõita (võimalikult palju) rattast
- käia mägedes- nii üles kui alla. Siiani täitumata soovunelm on Gruusia
- keskenduda oma õpingute praktilisele poolele- jungiaanlikule psühoteraapiale
- võimalikult palju käia looduses
- veeta aega oma heade, südamelähedaste inimestega

... ja tegelikult, seekord võiksin oma soovid Kolmele Kuningatele niisama ära anda vahetuseks sellele, et laheneks, vabaneks mu ühe kalli inimese seis, olukord, et temale voolaks selgust ning kõike sellega kaasnevat. Seega sosistan õrnalt Kolme Kuningakõrva(de)le "teie silmad näevad laiemalt ning ninad haihtavad selgelt mis suund on õige. Meie loodame teie peale "

Ning saadan nendele järgi enda kaela peal hõõguva The Different Company Rose Poivree tilkade hõngu- et kaunid sügisesed roosid ning kuiv pipra ja vürtside tuul nende kaugel teel meenutaks mu vaibuvaid sõnu

Olgu Kolm Kuningat teile lahked!