Etüüd Nr 6. Reiside alkeemia. Hermes Voyage ja Kenzo La Monde est Beau

Tundub, et selle aasta märksõna minu jaoks on reisimine. On muidugi ka teise polaarsusega märksõnu- pettumus, kurbus. Kuid kord juba on nii- ei ole päeva ilma ööta, ei ole suve ilma talve (no ainult võib olla Eestis), ei ole halva ilma heata.
Viimane aeg on olnud raske. Ja kuskil on see piir, kui ise pead olema endale arstiks, suurimaks toetajaks ja isegi preestriks. Midagi tuli teha- isegi siis, kui ei mingit tahtmist ega jõudu tegemiseks ei olnud.

Tuhmi pilguga vahtisin ümber keerlevat värvilist suve. Pikaid to-do nimekirju. Sõbrade kutseid siia ja sinna. Ja lõpuks- pimedamas nurgas tolmusse maetunud raamaturiiulit. Miski ei kõnetanud. Ainult korraks- hästi korraks vilksatas- üks ammune lemmik, Jurga Ivanauskaite "Reiside alkeemia", kunagine peaaegu et piibel aastaid tagasi noorena lahkunud fantastilisest, müstilisest ebamaisest Leedu maalikunstnikust ja kirjanikust.

Raamat on kolmes osas: Reisid mööda maailma, Märkmed vanade piletide peal ning Reis iseendasse.

Miski nii ei lõdvesta ega vabasta inimest nii nagu reisimine, see välja rebimine vanast keskkonnast ja uute kohtade maagiaga kaasa minek. Reisides me mitte pelgalt tutvume maailmaga, avastame uued, veel nägemata riike ja maastike- samuti me avame ja avatame kõige oma hinge salajaseid, peidetud maailmu. Kui uskuda seda, et Inimene on miniatüürne Universumi peegelpilt, siis ka temasse mahuvad tähed, planeedid, mandrid, saared, ookeanid, mäed, riigid, linnad, metsad, steppid, mered, järved, jõed ja ojad. Ei oskaks vast joonida sellist sisemist maakardi, kuid esimest korda viibides uues riigis või kohas tunnen, kuidas mu sees hakkab lainetama ja tuleb ellu uus ruum, mis siiani on olnud alles valge laik suures allateadvuse kontinendis. 

Eriline hinge transformatsioon algab juba siis kui maanduva lennuki aknast, mööda udust pilvede loori justkui uus ja tundmatu nägu hakkavad paistma päikesetõusust roosad mäede tipud, keskpäeva leitsakus susisevad kõrbed või öise suurlinna tuled. Tundmatu maa läheneb, kuid siis, justkui häbenedes ja hirmul sellest ootamatult intiimsest hetkest surub reisija pilgule hoopis halli ja lameda lennujaama asfaldi pildi, mis on justkui kehastaks igavust, mis on paraku igal maal samasugune. Kuid isegi maandumistrassi monotoonsus juba ehitab teid kõige sügavamatesse allateadvuse soppadesse.

Ja see kõik ongi nii. Reisimine avardab maailmavaadet ja aitab sõeluda oma veendumusi, loobuda kunstlikust ja jõuda selleni, mis on tõsiselt, sisemiselt väärtuslik, mis püsib igasugustes tingimustes.

Seekordne reis aga oli justkui välja rebimiseks koormavast, kurvast ja läbipääsmatust ämbliku võrgust. Reisisin just selleks, et väsitada keha, ergutada mõtlemis- ja reageerimisvõimet- ühe sõnaga- kergendada hinge. Ning selleks hinge kergendamiseks valisin sellise intensiivsema variandi- 10 päeva jooksul üle 5000 km autoga, 7 riiki, kõik selleks, et tempo magnifico peletaks miskit, mis on viimasel ajal mind päris kõvasti närinud. Tavaliselt minuga reisib ka terve hulk parfüüme. Kuid mitte seekord- vähem kui tunni jätkunud pakkimisel viskasin kosmeetika koti sisse ainult 2 flakooni. 

Hermes Voyage d'Hermes minu jaoks on mitte reisimise, vaid puhas rännaku aromaat. Loodud mu absoluutselt lemmiku nina, Jean Claude Ellena, poolt ning kui tahaks olla keeruline, siis nimetaks teda meditatiivselt dünaamiliseks. Valge muskuse taustas õrnalt raevutseb mu lemmik noot- kardemon, talle saatjaks tuleb ka kadakas, pipar, mitmesugused kuivad  vürtsid. Siin on ka mahlakas, küps lõuna Itaalia sidrun- või siis pigem tema koor, koore valge osa, mille mõru aroom teeb lõhna justkui maisemaks, käega katsetavamaks. Ja siiski, siiski... Jean Claude Ellena on tuntud oma sellepoolest, et tema aroomid on efermsed ja õhulised kui unistus. Talle meeldib mängida kontrastidega. Olen kuulnud mitmeid etteheiteid, et Voyage'iga Ellena kordab ennast, et selles žaanris ja sarnaste nootidega ta on juba teinud nii mõndagi. Võib olla selles on terake tõtt. Kuid siiski, kui mitte taotleda parfümeerse entsüklopeedia poole, vaid hinnata Voyage'i iseseisva aroomina, keegi vist ei saaks öelda, et ta on labane, halvasti komponeeritud või on tavapärane nagu üle maailma levinud pizza või Frankfurdi vorstikesed. Voyage'i muskus kõlab värskelt ja kargelt vastu Kesk- Euroopa vanalinnade kiviseid seinu, ta kadaka ja rohelised noodid toovad põhja euroopa metsade melanhoolsust, kardemon lisab lähis ida avastamisvürtsi ning sidrun, sidrun... see on merebriis, mis tuleb kuumal keskpäeval kuskil lähedal asuvast sadamast. Voyage'is on seda nostalgiat, mida tundsin istudes Donau kaldadel ja vaadates päikeseloojangut, igatsedes kalleid inimesi, paiku ja möödunud aegi. Voyage'is on müstilisust ja lootust, mida tundsin Egeri kindluse või Krakowi kuningate lossi seinte vahel- et iga vana sünnitab uut, et asjad on igavesed, kõik see muutumine, mis toimub pidevalt- see pealse kihi sähkerdamine, nii nagu jõgi, mille pinda pidevalt joonduvad ümber vihmatilgad- aga allhoovused elavad oma salapärast igavest häirimata elu. Voyage paneb väärtustama vana ja põhjatud ja ühtlasi tekkitab igatsust avastamata kohtade järgi. Voyage on rändur, mis ammutab jõudu igast uuest kohast ja jätab enda järgi igalpool mündi, mis igaveseks seob teda selle kohaga. Voyage on suvine lõhn, ta on intiimne ja ühtlasi värske, kuid temas on sügavust mida on tunda ainult kõige kõrgematel mäetipudel või kõige koloriitsematel metzosopranidel. Voyage on reiside alkeemia lõhn ja tema helge, voolav avatus uuele on miski, mis võiks köita iga rändurit.

Ja kuna Voyage on üsna sootu, androgüünne lõhn- pigem sosistav kui karjuv, siis kontrastiks võtsin midagi muud. Kenzo La Monde Est Beau.  Tegelikult seda lõhna võiks armastada juba ainuüksi nime pärast. Maailm on ilus, tema vormide rohkus ja ebatäiuslikuks ongi see, mis teeb teda kordumatult rikkaks, meelitavaks, selliseks, mis tekitab isu elada (kes ei ole näinud, väga soovitan samanimelist Roberto Benigni filimi, La vita è bella). Teine väga mõjuv põhjus on tema nina, Daniella Roche Andrier. Tema portfolios on mitmeid minu väga armastatud aroome- Prada Infusion d'Iris, Gucci Eau de Parfum, Guerlain Angelique Noir, Maison Martin Marguela Untitled, Valentino Very Valentino. Mulle meeldib pr Ardieri esteetika ja kindel, kuid mänguline, vahest kerge, vahest väga konkreetne joon. Meeldib kuidas ta võtab nooti ja julgeb uurida tema erinevaid aspekte. Meeldib, et lõhnades on telg- justkui inimesel, kes võib olla misiganes mänguline kameleoonlik, aga selleks on vajalik väga kindel ja selge endaoma isiksus, isiksuse telg. La Monde Est Beau's see telg on mandariin, ja mulle see sobib! Mandariin on see mahlane, pisut magus ja optimistlik vili, mille süües ikka tekkib magus unustus, ja hetkeks, viivuks, ununevad hingevalud ja piinad. Siin aroomis mandariin on küll mündiga, küll musta sõstra mõrkja tonaalsusega, küll apelsiniõitega ja muude kaunite lilledega, küll sandli soojusega. Kuid mandariin on mandariin ja ta naeratav nägu on tunda igal pool. Aroom on uskumatult kaua püsiv ja tundub, et ta suudaks isegi päikest pilvede taga välja võluda. See tuju mis ta toob kaasa- see on Tokayi viinamarja aedade, lõpmatute päikeselillede põlude, laia ja isalikult haarava Donau, tumedade sädelevate ungarlaste silmade tuju... see on tuju, et mis oleks kui oleks... 
Ja ilmselt nõustute, et sellised reisikaaslased, lisaks lastele ja mõnele heale sõbrale, on tõeline palsam hingele. Reiside alkeemia ikka ja jälle koosneb.... inimestest. Uued kohad ja olud ainult aitavad avalduda ja avarduda sellele, mis on enda sees. Iga avastatud sisemine kontinent on tegelikult igihall ja kogu igaviku sees olnud, ja nüüd järsku pinnale tulnud kui tagaajatav Atlantis.

Lõpuks veel mõned tsitaadid Reiside Alkeemiast:
- Kuhu ma ka ei reisiks, tean, et südant sügavamini puudutab mitte muinasjutuliselt kaunis loodus või tuhandeid vanad pühakojad, kuid just inimlik soojus, mis kiirgab nendest, kes jagavad minuga öömaja ja leiba, isegi siis kui tean, et ei näe neid kunagi iial.

- Reisil on peaaegu alati eesmärk ja see eesmärk on ühel või teisel moel kuidagi saavutatav. Seda paraku ei saa öelda nende eesmärkide kohta, mida püstitame endale istudes ühes ja samas kohas. Isegi takistused- mäede pääsud, kaldadelt väljas jõed, kividest ja mudadest piiratud teed- nad on ületatavad. On ju vahest nii, et püüdes kõrval oleva inimese poole peame ületama sügaviku üle mille ei vii ükski sild. Reisides ületame üha uusi barjääre: ajas, kliimas, geograafilistes ja poliitilstes piirides, kommetes, eetilises ja esteetilises tunnetuses.
- Mõnikord reisimine võrdub alkeemiale, kui mitmetest kummalistest, justkui omavahel mittesobivatest komponentidest järsku hinges kristaliseerub ära kuld!
- Uni on reis, mis igal ööl viib enda piiramatu sügavusse. Unes luuakse uusi elustrateegiad ja taktikaid, analüüsitakse erinevaid potentsiaalse reaalsuse stsenaariume, keeratakse ette mitmeid tuhandeid argipäeva olekut seletatavaid filme. Uned pakkuvad ootamatuid asotsiatsioone, julgeid käike ja originaalseid ideid. 
- Mitmed meist saaksid käsi südamele panna ja vanduda, et ei ole elu sees midagi varastanud. Kuid see pole tõsi. Me varastame üksteise ideid, tundeid, isegi aega. Ning olles mittevõimelised nautima seda maailma varastame Loojalt iseendalt.

Iggy Pop, The Passenger

Etiudas Nr 5. Juoda skylė. Olfactive Studio Ombre Indigo.

Life is like a box of chocolates, you never know what you get ... Būna ir taip- eini savo keliu, mėgaujiesi kelione, ir staiga pajunti, kad krenti į akliną, beorę erdvę. Krenti ir krenti. Į juodą skylę, be dugno ir be orientyrų.  

Erichas Marija Remarkas rašė: „Pats sunkiausias jausmas- nusivylimas. Ne nuoskauda, ne pavydas ir net ne neapykanta.... Po pastarųjų sieloje bent kažkas išlieka, o nusivylimas po savęs palieka tik tuštumą“.

Tuštuma. Vidinė dykuma. Juodoji skylė. Sufijai sako, kad tuštuma tai penktasis, dieviškasis kūrimo elementas, per kurį materija įgauna dūšią. Jei taip, tai tas įdvasinimo procesas iki alpulio skausmingas. Dar sufijai mano, kad tikroji laisvė- tai pasirinkimo nebuvimas. Nors kartais rinktis taip pat sunku kaip ir ta tikroji laisvė, kai kelias tik vienas, ir kito rinktis negali. Tuo momentu atsiverianti juodoji skylė dar nykesnė už viską kartu sudėjus- joje dingsta gravitacija ir fizikos, logikos, žmoniškieji dėsniai.

Užgriuvus sunkesniam laikui, aš stengiuosi aplink ieškoti grožio- ne kažkokio kolosalaus, o to paprasto, kasdienio, supančio ir esančio visur. Jazmino krūme. Katės kniaukime. Ankstyvo ryto tyloje. Kaimynystėje gyvenančios močiutės raukšlelėse. Žinoma, ir savo kvapų lentynėlėje. Tik būvis tokiu kaip dabar metu toks, kad grožis, gyvybingumas, kvapai, garsai- viskas tarsi plaukia pro šalį. Tokiomis dienomis aš nesikvėpinu. Juodoje skylėje nėra kvapų. Ten nėra nieko.

Vistik kažkuriuo momentu prisimenu tinklaraščio etiudus ir taip ant mano riešo atsiduria keturi lašai sunkaus, niūraus, kažkaip gniaužiančio kvapo- Olfactive Studio Ombre Indigo.

Karlas Gustavas Jungas tvirtino, kad kiekvienas, pasiryžęs eiti savo keliu, visu pirma susitinka su savo Šešėliu (tai labai gerai žinojo ir ankstyvieji krikščionis, bažnyčios tėvai ir gnostikai)- ta savo pusė, kuri tamsi, palikta, atstumta, pažeminta, išduota, ta gėdinga AŠ nuo kurios nusigręžiame perkreiptu veidu, kuri išvyta ir neturi teisės į kilniaus jausmais bei šviesiomis mintimis ištapetuotą mūsų gyvenimą. Našlaitė. Juk dabar taip yra- sveika galvoti pozityviai, medituoti, atsiriboti nuo minčių ir emocijų, praktikuoti atleidimą ir sveikai maitintis. Tik depresija yra antra labiausiai paplitusi liga po vėžio. Nes mes, mūsų fizinis kūnas ir psichika ir yra tas susikirtimo taškas, kuriame susitinka, o gal net susiremia matoma ir nematoma, dvasia ir materija, tamsa ir šviesa.

Neatsitiktinai ir pagrindinė, dominuojanti Ombre Indigo, ribinės teritorijos, nata yra oda. Oda juk ir yra ta riba, kuri skiria, priima ar atmeta, juodoje skylėje jautiesti tarsi gimusi be odos, ar tarsi ji būtų ką tik nudirta. Ombre Indigo oda vėsi, tarsi išpilta šalto prakaito, Tai blogas sapnas, kuris nesibaigia, o jei ir baigtųsi, tai jo sekoje laukia tik dar niūresnė realybė. Oda čia, be abejo, dominantė- bet pamažu jos fone pradeda ryškėti aprūkusio papiruso, padūmavusios džiovintos mėlynosios slyvos natos. Dar vėliau skleidžiasi gražios, bet šaltos ir trapios tarsi porcelianas, šafranu papuoštos olibanumo natos. Aromatas, nors ir tamsus, bet jam nebūdingas tas dramatiškumas, kuris yra neišvengiama noir

aromatų ašis. Šis kvapas- tai skaudus, širdį draskantis kasdienybės Šešėlis, senas kaip pasaulis ir neišvengiamas kaip būtis. Tarsi aromato kūrėja Mylene Alran būtų norėjusi sukurti variacijas septynių mirtinų (ir mirtinai kasdieniškų) nuodėmių tema (nors ankstyvieji krikščionys manė, kad tokių nuodėmių būta devynių, o aš pati linkusi manyti, kad jų atspalvių mažų mažiausiai yra bent kokie devyni milijonai). Šis aromatas- tai tarsi kasdien žudanti kasdienybė, kuri ilgainiui tampa tokia įprasta, kad nebepastebime jos pražūtingo poveikio- tai į odekoloną panašūs dulkini nuodai, kuriuos gyvenimas mums prirašo tarsi neprašytą kasdieninę naštą.

Tada, kai jau nebelieka nieko, tamsoje pradeda skleistis tuberoza- tik ši tuberoza nebe ta gyvenimu, geismu ir dramatizmu persisunkusi gėlė, iš jos telikęs skeletas, vaiduoklis. Juodoje skylėje net ir vaiduoklis- tai jau kažkas tokio, kažkas, kas su savimi atnešsa dinamikos, bent kažkokio judėjimo pažadą- kvapas tarsi pradeda judėti ir- atgija. Tai tarsi toli toli, kažkur kitoje dimensijoje likusio pasaulio atgarsis, jei tik juodoje skylėje gali egzistuoti garsai ir atgarsiai.

Esu skaičiusi, kad Ombre Indigo buvo sukurta tarsi stipresnė, tamsesnė to pačio gamintojo aromato Chambre Noir versija. Man šie du kvapai yra konceptualiai, fundamentaliai skirtingi- Chambre

Noir galėtų būti tiesiog tamsus, galbūt net su siaubo elementais, kambarys, Ombre Indigo tokių ir kitokių ribų neturi- jis bedugnis, įtraukia tarsi sukūrys ir nuplėšia, paneigia žmonišką šilumą, individualumą, tai, ką laikome savaime suprantamais, mums priklausančiais dalykais. Jis ne toks grobuoniškas ir ne toks vitališkas kaip mano pamėgtas juodų dienų palydovas Robert Piguet Bandit. Ombre Indigo trasi mirusi žvaigždė—ne juoda, tiesiog buvusių laikų Šešėlis, skausmingos šviesos persisunkęs indigo mėlis, į kurį žiūrint akyse tvenkiasi sunkios, švininės ašaros ir kurio intensyvumas įtraukia tarsi juoda skylė.

Ten, kur šviesa, ten ir šešėlis. Žinau, kad neužilgo sėdėsiu ant Balatono pakrantės pamerkusi kojas į šiltą vandenį, žiūrėsiu į horizonte dūluojančius kalnus ir besileidžiančią saulę. Laužysiu liežuvį bandydama ištarti neištariamus vengriškus žodžius. Ir viskas bus. Kada nors. O dabar belieka įkvėpti. Kvėpuoti. Ir iškvėpti. 

Etüüd Nr 5. Must Auk. Olfactive Studio Ombre Indigo.

Frida Kahlo, Two Fridas

Tuleb ka selliseid aegu. Kus mines oma teed, nautides teekonda, teadvustades samme, järsku avastad end nurgas. Mustas augus.

Life is comedy for those who think and tragedy for those who feel ütles Oscar Wilde. Paraku paraku olen ma see, kes enamasti tunneb.

Ainuke vabadus on valikute puudumine, ütlevad sufid. Vahest valikud on sama rasked kui vabadus. Ja vastupidi. Must auk on just sama raske kui mõlemad korraga- seal puudub gravitatsiooni jõud.

Suuremad või väiksemad raskused panevad mind otsima ilu enda ümber- ja ilu on ju igal pool. Jasmiini põsas. Kassi kräunumises. Varahommikuses vaikuses. Naabertädi kortsudes. Muidugi ka lõhnariiulil. Kuid nüüd järsku see kaaluta olek on sellline, et ilu ja elu, hääled ja vaikus voolavad mööda. Nii ma käin nendel päevadel lõhnatu. Mingi moment siiski tulevad meelde blogi etüüdid- ja nii mu randme peale sattub Olfactive Studio Ombre Indigo- raske, morn, söövitav, kuid vaikselt endasse tõmbunud lõhn.

Carl Jung kirjutas (ning seda väga hästi teadsid varajase kiriku isad ja gnostid), et igaüks kes on teel, peab eelkõige kohtama enda Varjuga- selle enda poolega, mis tume, mahajäetud, allandatud, reedetud ja ebasobiv, häbi- ja põlastusväärne. Tänapäeval, kus depressioon on teine kõige levinum haigus peale vähi, inimesi inustatakse mõtlema positiivselt, andestama, mediteerima, tervislikult sööma ja elada hetkes. Unustamast tõsiasja, et füüsiline keha on see kokkupuute punkt, kus kohtuvad nähtav ja näthamatu, mateeria ja vaim, valgus ja vari.

Ilmselt pole juhuslik, et peamine Ombre Indigo, piiritsooni, noot on nahk. Sest nahk on ju see, mis eraldab ja ühendab, mis kaitseb ja võtab vastu, ja mustas augus just nahk on see, mis kaob esimesena. Ombre Indigo nahk on külm, justku kaetud külma higiga, see on paha unenägu, mis ei lõpe või siis kui lõpeb, siis ees ootab veelgi külmem reaalsus. Selle jahmatustekitava naha foonis ilmuvad põlenud papüüruse ja suitsuse musta ploomi noodid- hävinud loodus, või siis hävinud lootus? Imeilus, kuid külm kui portselaan olibaanum, mille tolmusus seguneb šafraaniga. Aroomil puudub see grandioossus, millega luuakse noir aroome- tema Vari on igapäevane valu, vana kui maailm ja sama vältimatu. Tahaksin arvata, et aroomi loojat Mylene Alrani inspireeris seitse patu (kuigi sufid ja gnostikud ütlevad, et neid on hoopis üheksa- kes teab, võib olla hoopis üheksa miljardi- varjundeid on sama lõpmatu miriaad kui inimelu päevade hetki). Aroom on justku tappev argipäev, justkui igapäevane varju koorem, millega nii leppime, et enam ei märkagi- see on odekolooni taoline tolmune mürk, mis elu pakkib meile kaasakantava bagazina.

Ja siis, päris pimeduses, ilmub tuberoos- kuid sellest elusast, ihast ja dramatismist pakkatavast lillest on siin jäänud skeleton, mis on justkui tont. Ja mustas augus iga tont on juba midagi, midagi, mis võimaldab dünaamikat- aroom muutub liikuvamaks, ja seega- elusamaks. See on kui kauge maailma kaja musta augu põhjas, kui viimasel üldse selline asi on.

Lugesin, et Ombre Indigo oli loodud kui tugevam, intensiivsarem sama tootja Chambre Noir versioon. Kuid minu jaoks need kaks lõhna on kontseptsuaalselt tõesti erinevad- Chambre Noir võiks olla lihtsalt pime tuba, võib olla isegi hirmu tuba, kuid seal on siiski käega katsetavad piirid, ning kõik me teame, et põrandast ei saa maha kukkuda. Ombre Indigol sellevastu puudub piir, põhi, ta imeb sisse ja röövib paljaks inimlikust soojusest, isikupärasusest, sellest, mida me peame oma loomulikuks, vältimatuks, ärateenitud osaks. Ta ei ole nii röövilik ja seega nii elus kui mu lemmik mustade päevade jaoks- Robert Piguet Bandit. Tema morbiidsus on just see, mis ei võimalda tal olemaks must- sest ta on Varju, valguse valust küllustunud indigo, mille vaatamine paneb silmad jooksma vett ning mille intensiivsus imeb endasse musta augu taoliselt.

Igal valgusel on varju. Ja igal varjul- valgus. Ma tean, et üsna varsti istun Balatoni kaldal ja jalgadega sorgin järve sooja vett. Proovin hääldada hääldamatuid Hungarikeelseid sõnu. Vaatan mägesid ja näen loojuva päikese valgust. Ja kõik veel tuleb. Kuid nüüd tuleb hingata. Hingata. Ja hingata.

Etiudas Nr 3. Eternal Return. Eau d’Italie Eau d’Italie

Tiesiai į širdį. Prieš kelias savaites lankiausi Vilniuje. Išvažiavau Rūta kaip visada, o grįžusi pajutau, kad esu visa savo esybe gyva.

Kartais gyvenimo rutina taip įsuka, kad lengva pamiršti kas tokia esi. Kur eini. Tie klausimai toli gražu nebūtinai turi turėti konkrečius atsakymus. Greičiau reikalas yra krypties pojūtyje, intuityviame žinojime, kas teisinga, reikalinga, būtina, nors nebūtinai žiba auksu, o kas- tiesiog neskirta, nereikalinga, ne tavo, kaip beviliotų ir masintų.

Stebuklingas žodis „būtina“. Būtina yra tai, kad palaiko, stiprina individualią būtį. Ir tai visai nebūtinai tai, kas patiks kaimynams ar net patiems artimiausiems. Nebūtinai tai, kas bus lengva ar smagu. Ir gal dėl to tai, kas būtina, ir tai, ko norime, susimaišo, ir vidinės įžvalgos balsą užtemdo įvairios iš išorės, o kartais ir vidaus atplaukiančios vibracijos. Ir vieną akimirką, kai regis viskas, ko reikia, yra, pajuntame- gyvenimas eina pro šalį, tarsi upė teka nedrėkindamas viduje vis plintančios dykumos, ir džiaugsmas, pojūtis, kad esi gyva kiekviena ląstele, jis- kažkur kitur, gal pas tuos, kurie neturi viso to, ko jiems reikia. O mes, mes viską turintys- tarsi kvėpuotume ne tuo deguonimi.

Ir dar ta baimė, kad jei jau suradai tai, kas yra TAI, tai negalima paleisti, reikia gyventi TAME, terpti tame, saugoti kad godus pasaulis nepagrobtų to, kas skirta tau. Tai juk taip žmoniška- saugoti, ginti tai, kas labai brangu. Lengvai, labai lengvai, išgaruoja sena kaip pasaulis tiesa, kad nuo likimo nepabėgsi. Tai, kas tikra, tau skirta- nedings. To nereikia saugoti. Puoselėti, maitinti, palaikyti- taip, bet ne ginti. Tai, kas turi įvykti- įvyks. Tai, kas turi likti- liks. Arba sugrįš tada, kai jau bus ir pamiršta, kai tikėjimo bus belikęs tik paskutinis, vos pastebimas, lašas. Tai, kas tavo- liks. Kaip bebūtų keista.

Kažkada žalioje jaunystėje aš, kaunietė, buvau pametusi galvą dėl Vilniaus. Mane žavėjo tas miestas, jo atmosfera, dulkėtos gatvės, jo rimtas, mistika, kavlos ir oras. Oras.

Įkvėpdavau jo pilnus plaučius, kol net suskausdavo, ir jausdavausi gyva. Po to sekė ilga ilga pauzė- kol ir vėl išpuolė laimė būti Vilniuje taip, kad nereiktų skubėti ir planuoti, kad tiesiog galėčiau tiesiog būti, tiesiog kurį laiką alsuoti pačio miesto ritmu.

Pagaliau. Nors atvažiavau darbiniais tikslais, ketvirtadienio vakare, tik nusileidus lėktuvui, šiltas vakaro vėjas aiškiau nei aiškiai žadėjo, jog darbas bus tik viena, ir ne pati svarbiausia, šios ilgai lauktos mozaikos dalis.

Pirmojo vakaro teisė teko Užupiui- tikresnis Lotynų kvartalas, nei bet kur kitur Rytų

Europoje (išskyrus nebent Prahą). Skandinavijoje hipsteriai vietomis yra gan varginantis reiškinys- kankina pasąmoninis įtarimas, kad toks šaunumas- tai tam tikras gyvenimo stilius, kuriame nemažai investuota į socialinį vizualą. Vilniuje to jausmo nėra, čia tas pusiau antisocialus bohemiškumas kažkoks tikras, autientiškas.

Visada maniau, kad Vilniaus kvapas- tai susimaišę žydinčių liepų ir šlapio, vasaros karščiu alsuojančio asfalto aromatai. Tą vakarą, sėdėdama Vilnelės pakrantėje ir grožėdamasi kadaise tikėjimo laisve garsėjusio Vilniaus įvairiausių konfesijų šventovių bokštais atradau dar vieną Vilniaus kvapą- tai vakaro sutemas pasitinkantis, blėstantis ankstyvos vasaros karštis, mirguliuojančios

vakarėjančio miesto šviesos, džiūstanti, ką tik nupjauta žolė, salsvas dobilų kvapas, dar vos tik išsprogę gležni lapai, ir drėgnas molis, plytos, ką tik kreida nubalintos sienos- tarsi stovėtum tvankiu vasaros vakaru tyliame restauruojamos bažnyčios vidiniame kiemelyje ir kvėpuotum tuo žemiško ir dvasinio, senovės ir pulsuojančios dabarties oru. Ir būtent taip šį vakarą kvepia mano oda- Eau d'Italie Eau d'Italie,  labai ramus, tylus, švelnus tarsi laumžirgio sparnai kvapas, kuriame jaučiasi keistokos žemiškumo, nuvalytų dulkių ir daiktiškos tvarkos natos. Taip kvepia mokykla prasidėjus vasaros atostogoms, taip kvepia pabaiga ir dar neatėjusi, bet jau nujaučiama pradžia- amžinybė, nepakartojama ir be pagaibos besikartojanti amžinybė.

Visa kita, kitos mozaikos dalelės dar bus- Universiteto Bokštas, vėlyvojo baroko rytietiška laisva interpretacija, puikus pasaulinio ryškumo soprano Angela Gheorghiu rečitalis, pažintis su šaunuoliais nenuilstančiais Vilniaus Festivalio rengėjais, įkvepiantys pokalbiai, į kišenėles panašūs Vilniaus senamiesčio knygynėliai, daug daug burbuliukų taurėse, Vilniaus džiazas

ir saulei tekant klausomos nuostabi džiazo trimitininkės Alison Balson muzika, net ir iškilmingoji milijon alih roz Guerlain Nahema operos vakarui. Ir, grįžtant atgal į Taliną, Vilniaus oro uoste uždirbti karmos taškai (tik keli centai- va kaip viskas lengva!). Visa tai- tarsi ant liemens rišama, rankomis pinta juosta, kurioje viskas taip persipynę, taip tarpusavyje suaugę, jog nebeįmanoma atskirti, kur pradžia, o kur- pabaiga, ir nei pradžios, nei pabaigos iš tikrųjų nėra, visa tai vien nesibaigiantis amžinas ratas. Taip skleidžiasi ir nors ramus, bet labai gerai besilaikantis Eau d'Italie- natos tarsi suktųsi ratu, vis surgįždamos- nebūtinai tokia ornamentika ir tokia pat derme kaip ir anksčiau, kombinacijos vis kinta, ryškėja vis kitokie aspektai ir niuansai,  bet vistik- visa tai atpažįstama, tarsi senas geras draugas. Tai, kas būtina, kas gera, kas palaiko- tai visada bus, net jei mūsų pavargusi, nuo kasdienybės ir sociumo primesto ritmo užsikimšusi nosis, užtilusi širdis ar kiti prisnūdę pojūčiai kartais nebepajėgūs to atpažinti. Tai, kas skirta- tai ateis, sugrįš, nedings, net jei ir pamiršim, neginsim, net jei apleis viltis. Knygos nesudega. Vandens tėkmės nesustabdysi. Meilė nesibaigia. Eternal Return.

Ir nors mažai kas gali prilygti fatališkai Vilniaus traukai ir jo grožiui, šis, kaip man rodos, mano vasaros atradimas man primena baroku, džiazu ir tiesiog pačiu tikriausiu gyvenimu pulsuojantį Vilnių.

Etüüd Nr 4. Business as usual. Gucci Eau de Parfum II.

Mõnikord, kui päevad lähevad jahedamaks, kirjutan kaunitarist Gucci Eau de Parfum II õest Gucci Eau de Parfum'ist. Praegu aga akna taga tavalised suvised tööpäevad, pisikestest närivatest bürokraatia tükidest koosnev kohustuste mosaiik, ja ootused, ootused, ootused...
Suvi on alati ootuste aeg. Teda tuleb nii pikalt ja meeleheitlikult oodata, et hambad peaaegu hakkavad valutama. Ja kui ta ükskord tuleb, kaugeltki pole fakt et kõik täitub nii, nagu olen oma vaimusilmas endale joonistanud.

Ja kuigi suvi on juba mõnda aega tulnud, ma elan justku midagi oodates. Käin tööl, korraldan laste logistikat, toimetan roosiaias ja õhtuti õpin. Business as usual, justkui ei oleks suvi. Ainult riietuda tuleb vähem- ma arvan, et suudaksin vabalt suve läbi elada 3 teksaspaariga, 3 särkiga, pintsakuga ja kampsuniga. Suvel on tähtsad detailid ja feeling. Näiteks parfüüm. Selles näiliselt monotoonses argipäeva rütmis ma muudkui katsetan- tänane katsejänes on Gucci Eau de Parfum II. Ta on sattunud mulle ja jäänud aastate pikas ootejärjekorras mitmel põhjusel. Esiteks, ta on roosa. Ma ei ole roosade asjade fänn. Võiks öelda, et olen roosast vanusest välja kasvanud, kuid tõtt öeldes ma ei sümpatiseerinud sellele värvile mitte kunagi. Teiseks, lõhna püramiidis on pojengi noot. Mul endal ajas kasvab vist 10 erisordi pojenge ja ma imetlen selle lille õite ilu. Kuid pojengi lõhn parfümeerias on liialt puuderjas ja lämmatab mind kindlamini kui boa madu.
Aga nüüd siis see tuli. Gucci Eau de Parfum II aeg. Tunnen end piisavalt tülpinuna, et mässida end sisse pisikesse lämatamisseiklusesse.

Ja algus on paljulubav. Suvepäevad enamasti ikka algavad päikesepaistega ja kohviga roosiaias- teatud moodi idüül isegi siis, kui on pisut külm. Seekord on kuldnokk vaid mõne sammu kaugusel

lämatamas vihmaussi. Võtsin lõhnaampuli ja pritsin seda peale just siin, aias, dušiveest puhta kuid veel uinuva keha peal. Seegi algus on paljulubav- pooltoored mustsõstra marjad, punased marjad, karusmarjad- kõik, mis on põsastes alles kuu aja pärast. Mulle meeldivad hästi tehtud marjade noodid- üks suve lemmikuid on mul L'Artisan Parfumeur Musc et Mure, kus põldmarjad pehmes valges muskuses on justkui suvepäeva unistus. Siin marjade noot on pisut rohkem abstraktne, kuid siiski on tunda koov, värske maitse, rohelisus, teatud mahlasus, mis on pisut magus, aga ei ängista. Veel.

Ja siis tuleb töine päev, tavaliste askeldustega, tavaliste vestlustega, tavaliste tõrketega ja kõik on just nii, nagu olema peab. Ilmuvad pojengi, kannikese, freesia noodid- ja puuderjas tekstuur. Miski sees hakkab keerama- nii päeva sees, kui ka minu sees. Kõik on hea, kõik on armas, nii nagu olema peab. Nii lõhnas kui päevas. Ei mingeid ootamatusi ega kõrvalekaldeid. Business as usual. Ja mina muudkui ootan- suve, põnevust, seda, et elu ükskord koputaks õrnalt õlale ja ütleks "kuule, lõpeta nüüd, lähme randa ja kuuleme tuult, küll nad asjad saavad tehtud ja mured muretsetud".
Aga miski ei koputa. Ja grande finalet ei tule. Nii nagu ei tule soojust, suve ega seda miskit mis päästaks vaikselt upuva laeva. Kodusõitu ajaks taevas hakkavad hoopis pilved kogunema (või kogunevad nad siis, kui luhtub veel üks pisidetail) ja süda läheb kuidagi raskeks.

Baasis Gucci Eau de Parfum II on heliotroopi, valge muskuse ja jaheda seedripuu segu. Muskus on keemiline ja tänu heliotroopile kuidagi ebareaalne, nagu neoonvalgused kui peale põhjapanevat pidu väljud inimtühjale tänavale. Ja pean tõdema, et see aroom on nagu roosa barbide poligoon, kus kõik on ilus, valitseb kord ja harmoonia, ta on nii tõene, et võib isegi petta ära, et see ongi päris elu. Ja ainult päris lõpus saad aru seda, mida kahtlustasid juba pika aega- see on silmapette, illussiooon, asi, mis on kena, aga ilma sisuta. Kogu hea tehnika juures sinna on unustatud panna tilgakest ehtsust, mõttestatust, kire, imetlust. Ta on PEAAEGU päris. Nii peaaegu, et võib isegi ära peta. Ja siis jäädki uinuma selles peaaegu päris maailmas kus kõik on tore, lõbus, rahulik ja sujuv. Ja lõpuks jääb ainult pettumus, et aeg läks mööda, elu täis unistusi on jäänud elamata, sõnad jäänud ütlemata ja...

"Iga hetk on kordumatu, tähtedesse kirjutatud" laulab raadiost Sal- Saller. Oleks see vaid nii. Istun rooli taga ja endalegi ootamatult lähevad lahti hallid silmade pilved. Sajab vihma. Suvist vihma.

Kodune kiirabi imelise Dhafer Youssef abil. Õnneks tunnen mitmeid inimesi, kes teevad vahet päris ja peaaegu päris asjade vahel. Aitäh, Dhafer, sina oled päris- nii virtuaalselt, audiaalselt, kui ka päris elus. Parem, juba parem.

Etüüd Nr 3. Eternal Return. Eau d'Italie Eau d'Italie.

Täistabamus südamesse. Eelmisel nädalal käisin Vilniuses. Läksin sinna Ruta nagu ikka, tulin tagasi aga elusana.
Vahest elu nii imeb endasse, et kipud unustama kes oled. Mida tahad. Kuhu sammud. Mitte et nendel küsimustel oleks mingi kindel vastus, ei. Aga see, et kogu olemusega tunned suunda, tunned, mis on õige, kuigi näeb välja tuhmana ja ei lõhna rooside järgi. Ja mis, vaatamata sellele et särab, läikib, ja pimestab, ei ole elu jaoks kuidagi vajalik.
Just. Vajalik. Nii tihti need asjad, suunad, inimesed, nähtused, mis on vajalikud, ja mida lihtsalt tahame oma kohandatud inimloomusega, lähevad segamini. Ja üks hetk ongi nii, et elu on lill, kõik olemas, jääb ainult rõõmu tunda- aga mida ei ole, seda ei ole- rõõmu, tunnet, et oled iga rakuga elus. Lihtsalt niisama mugavalt- hingad valet hapniku.

Ja veel on hirm, et kui oled kord midagi või kedagi sellist leidnud, kes on SEE, siis sulgud sellesse asjasse või inimesesse nii, nagu maailm ümber lakkaks eksisteerimaks. Tegelikult ju inimlik- kaitsta midagi mis on väga kallis. Ununebki see, et kõik, mis on päris väärtusega- see ei hävi. Seda ei ole vaja kaitsta. Toetada, toita, hoolitseda- jah. Kuid mitte kaitsta.
See mis peab tulema, see tuleb. See mis peab jääma, see jääb. Või tuleb tagasi siis, kui oledki juba hakkanud uskuma, et ka vajalik saab ükskord otsa. Aga vot- ei saa!

Kunagi ma (kuigi ise Kaunase tüdruk) oli hirmus Vilniuse fänn. Mind võlus see linn, tema atmosfäär, tolmusus, müstilisus, tema õhk ja hõlmad. Nautisin seda linna- hingasin kopsud täis tema õhku ja tundsin end elusana. Erinevatel põhjustel vahepeal tekkis aastate pikune paus sellest, kui päriselt, mitte kiiruga või jooksuga, olin Vilniuses, kus oli piisavalt ruumi ja aega, et lihtsalt olla.
Ja nüüd see kordus. Läksin küll tööalaste asjadega, kuid juba siis, kui lennuk maandus neljapäeva õhtul, vastu tulev soojuse laine sosistas, et töö selles lühikeses käigus on ainult üks meeldiv mozaiigi osa.
Esimene õhtu veeres Užupises- ehtsas Ladina kvartallis, mis ei ole püstitatud mitte hipsterite poolt, vaid päriselt nende inimeste poolt, kes seda ebamaist idaeuroopa boheemlaste elu elasid.
Alati arvasin, et Vilnius (minu jaoks) lõhnab õitsvate pärnapuude ja märja suvekuumusest õhkava asfaldi järgi. Kuid istudes Vilnele kaldal ja silmitsedes nii mitmeid kunagi vaba usulinna Vilniuse eriusundite kirikute torne tõdesin, et on veel üks lõhn- see on varajase suve vaibuv kuumus, õhtuste tulede virelus, värskelt niidetud varasuvine muru, ristikheinte magus lõhn, veel õrnad lehed, ning märja savi, niiskete telliskivide lõhn, värske kriidivärvi aroom, justkui seisaksid sumedal õhtul renoveeritava kiriku siseõues ja hingaksid seda kõike vaimset ja maist, seda elu enda järgi lõhnava ümber paikneva õhkonna segu. Väga täpselt see, mis on sel maagilisel õhtul minu nahal- Eau d'Italie Eau d'Italie. Omamoodi väga vaikne, rahulik lõhn, kuid õrn, poeetiline, isegi haldjalik. Nii lõhnab tühi kool suve algul, nii lõhnab lõpp ja aimatav uus algus- igavik, kordumatu ja ennast lõpmatult kordav igavik.

See kõik, teised mozaiigi tükid, veel tulevad järgnevatel päevadel- renessansi ajastu vabade vennaskondade poolt ehitatud, varjatud sümboleid täis ÜlikooliTorn, suurepärane esmaklassilise ooperamaailma tähe  Angela Gheorghiu Vilniuse Festivali kontsert, vaimukad vestlused Leedu kolleegidega, fantastilised Vilniuse vanalinna tasku moodi raamatupoed, mull, palju mulli, Vilniuse džäss ja öine, peaaegu varahomikuste tundide suurepärase džässtrompeti Alison Balson kuulamine, ka uhkem, leegitsevate rooside järgi lõhnav Guerlain Nahema oopera ööks. Ja tagasitulek Tallinnasse, kus viimaseks hüvastijätuks oma armastatud linnaga teenin mõningaid karma punkte lihtsalt mõnede kopikate loovutamisega (nii lihtne see ongi!). Kuid see kõik on justkui üks ümber keskkoha seotav vöö- kus on läbipõimunud kõik, ja ometi seal pole algust ega lõpu. Nii mängleb ka oma rahulikkuses väga püsiv Eau d'Italie- nootid käivad justkui ringi, ja tulevad jälle ja uuesti tagasi- mitte ilmtingimata selles algses järjekorras, kuid see kõik, kuidas nad mänglevad, iga kord omamoodi ja erinevalt, kuid äratuntavalt, see ongi see saladus. See, mis on hea, see mis vajalik ja toidab- see on alati olemas, olenemata sellest, mida ütlevad meie vahest väsinud, ühiskonnast ja lähedastest ümberkodeeritud meeled. See, mis on määratud- see ei kao kuskile, ei vaja kaitset. Raamatud ei põle. Vesi ei peatu. Armastus ei lõpe.
Eternal Return.

Ja kuigi raske leida ilu, mis oleks võrdne Vilniusele, lisaks Eau d'Italie aroomile minu selle suve lemmikuks on kujunemas see võrratu album- väga kahtlen, kas midagi nii ilusat saab veel olla:

Etiudas Nr 2. Nematoma uodega, aukštumos ir Chloe Love Eau Intense

Būna dienų, kai kažkas netaip. Atsibundi kaip bet kokį kitą rytą- viskas savo vietose. Plaukų spalva ta pati, raukšlelės savo vietoje, net ir pirštų dešimt, kaip vakar ir taip pat užvakar. O jausmas vistik toks, tarsi kažkas viduje ne taip, tarsi pati sau maišyčiau. Arba tarsi per naktį man būtų išaugusi nematoma uodega, kurios dabar nėra kur dėti ir kuri visaip kaip tik įmanoma maišo ir pinasi po kojomis, rankomis ir liežuviu.

Prieš porą dienų buvo kaip tik toks rytas. Ir tada viskas aišku vyksta taip, tarsi nematoma uodega maišytų kiekviename žingsnyje- staiga nebėra ką apsirengti, negaliu apsispręsti kokią arbatą gerti- žalią ar juodą, neišeina tvarkintgai pasidažyti lūpų ir nuspręsti kokiais žygdarbiais pagerbti prasidėjusią dieną. Nekalbant jau apie tai, kad tokiomis dienomis neįmanoma išsirinkti kvepalų- net jei ir zilijonai aromatų rikiuotųsi lentynoje, nė vienas iš jų nėra TAI. Šį kartą krizės išvengti padeda tai, kad esu komandiruotėje ir pasirinkimas stipriai apribotas keliais testeriais. Užsimerkiu ir paimu pirmą pasitaikiusį atomaizerį. Šiandieninę nematomą uodegą teks pakesti su Chloe Love Eau Intense. Jei atvirai, tai esu pažįstama tik su klasikiniu Chloe Love ir mano nuomonė apie jį visai nebloga, bet su eau intense versija iki šiol nebuvau susidūrusi. Taigi, today is the day. Ir iš tikrųjų- visai neprastas pasirinkimas tokia neapibrėžtai nuotaikai , kuri nelabai dera su beprasidedančia, kad ir keliaujant, darbo diena. Aromatas-  labai gražiai perpinta, monolitinė vilkdagio, hiacinto, alyvų, muskuso ir vanilės natų harmonija. Po kokio pusvalandžio pradeda ryškėti sodrios, šiltos Peru balzamo natos, kurios šiam gražiam, klasikinio stiliaus derinukui suteikia gylį, prasmę, šilto jausmingo animalistinio alsavimo pojūtį. Kvapas tarsi sušyla, tampa gerokai intymesnis, bet tuo pačiu išlaiko ir pavasarišką žaismingumą. Ir nors nematoma uodega vis dar velkasi iš paskos, aromatas tą nelabai malonų jausmą daro gerokai pakeliamesniu ir pamažu atsiranda ryžtas ir nusiteikimas pasitikti beprasidedančią dieną.

Darbe, įsisukusi į susitikimų/susirinkimų karuselę netikėtai konstatuoju, kad nepaisant pavadinime esančio žodelio Intense aromato šleifas ganėtinai delikatus, tuo pačiu gerai apibrėžiantis mano asmeninės erdvės ribas – labai gera savybė dienai, kai labiau už viską norisi susisukti į kamuoliuką ir tapti nematoma.

Keliaujant atgal į antrąją gimtąją žemę atrandu dar vieną aspektą- kvapas transformuojasi, dar ryškiau jaučiasi jo šilkinė tekstūra ir tarsi smulkiais prakaito lašeliais papuoštas juslingas intymumas. Šalia sėdintis kaimynas pradeda muistytis ir nerangiai bando užmegsti kalbą. Užsimerkiu ir tyliai mėgaujuosi užslėpta ir šiek tiek netikėta Chloe Love Eau Intense harmonija. Ramybė ir sensualumas, jausmingumas ir protingas, išlaikytas minties balansas- labai netikėta ir ramiai bei taikliai priešingus polius sujungianti aromato tekstūra. Tai greičiau prižiūrėtos, rūpestingai kultivuotos damos odos ir uždarų patalpų kvapas.

Isaac Levitan

Kvapas trunka ir trunka. Ryte, gerdama kavą po žydinčiu alyvų krūmu susiduriu su komišku kosmetinio alyvų kvapo (Chloe Love Intense!) ir gamtiniu alyvų kvapo mišiniu. Tarsi varna dainuotų duetą su fazanu. Ir kadangi kvapas jau trunka daugiau nei 24h, jis po truputį pradeda varginti- vistik šiandien laisvadienis: be kosmetikos, šilkinių kojinių ir mandagių manierų.

Paskutinis aromato pasispardymas vyksta sekančios dienos pavakarėje. Sėdžiu paskutinės nuotykių parko trasos platformoje ir tabaluoju pavargusiomis kojomis. Su drauge esame pakankamai aukštai, kad galėtume tiesiog sėdėti ir mėgautis artėjančiu vakaru nesirūpinant, kad už nugaros kažkas laukia kol įveiksime kabančią trasą. Aš pusiau lunatinėje būsenoje sugebėjau į aukštybes kabarotis su rankinuku, kuriame netikėtai atrandu muilo burbulų pūtyklę ir štai jau kyla į dangų permatomas vaivorykštinis grožis. Apačioje, po mūsų kojomis aidi amžina kaip Leninas your're my woman I'm your man (https://www.youtube.com/watch?v=nRuOg-0NPvw). Gyvenimas toks gražus!!! Man patinka karstytis. Visada patiko. Netgi įtariu, kad turiu kažkokių rudimentinių beždžionės genų, kuriuos paveldėjo ir vienas iš mano sūnų. Pasakoju draugei kaip kažkada vaikystėje užsikoriau taip aukštai į medį kad nebegalėjau pati nulipti. Taip su lengvu virpuliuku pratupėjau aukštybėse kelias valandas, kol vienas tada mano dar paauglio dėdės draugas užsikabarojo ir mane nukėlė. Po to prisipažino, kad ir jam drebėjo keliai. Tas poelgis paliko man tokį įspūdį, kad mano gelbėtojas patapo mano pirmuoju romantišku herojumi. Draugė juokiasi ir sako- jauti kaip kvepia alyvos? Kokios alyvos, mes sėdime taip aukštai, kad po mūsų kojomis net aukščiausių medžių viršūnės. Tai Chloe Love Eau Intense, kurio paskutinis atodūsis netikėtai padvelkė pačiais natūraliausiais alyvų žiedais.

Aromatas nustebino savo žvėriška trukme, nesuardoma harmonija. Taip pat sukėlė vos juntamus klaustrofobijos atgarsius. Jį rinkčiausi visų pirma darbinei atmosferai, atvejams, kai reikia susikaupti, išlaikyti asmeninės erdvės ribas, išlaikyti rimtį ir stabiliai sveiką protą. Jo muzikinis atitikmuo būtų panašus:

Gerai, kad jis taip netikėtai pateko man į rankas- užsimaniau ir šiek tiek didesnio kiekio, nei keli lašai atomaizeryje. Bet sėdėdama aukštyje kur kūnas geriau jaučia oro sroves nei žemę po kojomis jau trokštu kažko kito- kad ir citrusų, uogų ar kramtomos gumos natų. Nes turbūt nėra nieko sunkiau gyvenime, nei būti rimta. 

Etüüd 2. Nähtamatu saba, kõrgused ja Chloe Love Eau Intense

On päevi kui miski on korrast ära. Ärkad ülesse ning kõik justkui igal teisel päeval- oma kohal. Juuksed on sama värvi, kortsude kogus sama, isegi sõrmeid on kümme nagu endiselt, kuid ikkagi tunne on selline, nagu miski endas segaks end. Nagu näiteks üleöö oleks kasvanud nähtamatu saba, mida nüüd ei oska kuidagi kanda ja mis teeb oleku kuidagi kohmakaks ja ebaharilikuks.
Paar päeva tagasi juhtus selline hommik. Ja muidugi kõik siis hakkab minema täpselt nii, nagu see nähtamatu saba segaks iga mõistliku liigutust- ei suuda leida riideid, ei suuda otsustada, mis teed juua- kas rohelist või musta, ei suuda õigesti värvida huuli ning otsustada, mis töödest peaksid päevategud algama. Kõige raskem aga kõige selle juures on lõhna valik. Tekkib tõeline ontoloogiline kriis.
Kuid õnneks seekod on ainult ampullid testeritega, Panen silmad kinni ja tõmban esimest ettejuhtuva välja- niikuinii ju tean, et miski täna ei sobi. See mitte sobiv variant täna on Chloe Love Eau Intense. Kui päris aus olla, siis isegi ei mäleta, mis lõhn see täpselt on- klassikalist Chloe Love tean, teatud tingimustel pooldan, aga eau intense versioon on siiani minust mööda jalutanud. Niisiis. Töise päevaga ja ebamäärase tujuga üsna hästi kokku minev lõhn. Noodid on väga hästi omavahel segatud ja tunnen alles iirise, hüatsündi, sireli, muskuse ja vanilje meeldivat kreemjat lõhna. Õnneks varsti ilmub ka Peruu balsam, mis annab raskemat, kergelt animaalset noodi- lõhn muutub soojaks, intiimseks, samas piisavalt kevadiseks. Ja kuigi nähtamatu saba on endiselt tunda, lõhn silub seda tunnet ja nii on juba julgem päevale vastu sammuda.
Töid tehes avastan, et avanemisraadius on tagasihoidlik ja lõhn justkui kaitseb isikliku ruumi.- suur pluss päeval kui tahaks kerra tõmmata ja nähtamatuks muutuda.
Reisides tagasi avastan, et animalistlikud noodid tugevnevad ja nüüd on lõhn juba selline siidjas, kergete higi piiskadega, mis muudavad teda märgatavalt sensuaalseks. Kõrval istuv reisija ka kibeleb kõrvaltoolil ning kohmetult proovib alustada vestlust, mina aga panen silmad kinni ja naudin varjatud ja pisut ootamatu Chloe Love Eau Intense harmooniat. Rahu ja sensuaalsus, tundlikkus ja mõistus- ning väga oskuslikult leitud harmoonia.

Mõned tunnid hiljem, istudes juba kodumererannas peale ühte esimesi selle (tuleva) suve suplusi tunnen järsku, et lõhn hakkab ängistama- tema rahulik kui püsiv loomus justkui takistaks värsket meretuult. Mida siin struktuuris ei ole- õhulisust, kergust. See on tõsise naise,hoolitsetud, isegi kultiveeritud, naha ja suletud ruumide lõhn.
Hommikul lõhn püsib endiselt- juues hommikukohvi sireli põsa all avastan, et pisut koomiline on see kammitsetud, kosmeetilise sireli nootide aroom ja päris elav sireli põsa hingeõhu segu. Nagu vares suhtleks fasaaniga. Kuid nüüd on see aroom (kestab üle 24 h!) on muutunud pisut koormavaks, sest täna on vaba päev, kus ei ole ei meiki, siidisukasid ega viisakat nägu.

Viimased aroomi lained leiavad mind siiski järgmise päeva õhtupoolel. Istun seiklusepargi eelviimase rada kõrgel platvormil, kõigutades väsinud jalgu. Oleme sõbraga piisavalt kõrgel, et keegi ei teeks märkust, et peaksime jätkama- nii istumegi puudest kõrgemal ja lihtsalt naudime lähenevat õhtut. Mina tõelise unesegasena tasin kaasa ka käekoti, seal ootamatult leian seebimullitajat ja laseme kõrgele taevasse hõljuda mõned seebimullid. All kostab igivana your're my woman I'm your man (https://www.youtube.com/watch?v=nRuOg-0NPvw) ja elu on niiii ilus. Mulle meeldib turnida. Alati on meeldinud. Tegelikult ma kahtlustan endas mingisuguseid pärdikugeene, mida on pärinud ka üks minu poegadest. Jutustan kuidas kunagi lapsepõlves ronisin nii kõrgele puu otsa, et ei suutnud kuidagi alla tulla. Ning keegi lastest ei suutnud isegi järgi ronnida. Nii istusin seal üsna pikalt, paar tundi vist, kuni üks mu tollal teismelise onu sõbradest ronnis ja tõi mind maha, pärast tunnistades, et põlv oli pehme. See tegu avaldas mulle nõnda suur muljet, et mu päästjast sai mu esimene lapsepõlve armastus. Kõrvalistuja naeratab ja ütleb, et kuule, tunned kuidas sirelid lõhnavad? Istume piisavalt kõrgel, isegi kõrgemate puude latvad on all, mis sirelid?! See on Chloe Love Eau Intense, mis oma viimaseks hingetõmmeks otsustas muunduda loomulikuks ning kauniks mai lõpu sireli õieks. 

Uskumatu kestvusega, ilus, väga harmoonline, kuigi pisut klaustrofoobiline lõhn, mida kannaksin siiski eelkõige tööle, siis kui on vaja keskenduda, hoida isikliku ruumi, pidada vastu tõsisena ja maisena. Ta pisut meenutab mulle sellist kunagist omanäolist laulu

Hea, et ta sattus niiviisi mulle kätte- hakkasin mõtlema ka suuremast kogusest kui käesolev pisike tester.
Kuid kõikudes kõrgel juba ihkan midagi muud- kasvõi tsitruste, marjade või nätsunootidega lõhna, sest lõppkpkkuvõttes on ju elus üks raskemaid asju olla tõsine.